Pruunide kardinate taga

Ahoi!

Sedasi need tšehhid ütlevad ju, kui teineteist tervitavad. Tšehhi vabariik on üldse üks tore paik! Kui Prahast liiga palju veel ei tea, siis väga soovitan minna Free Walking tourile. Neid pakuvad erinevad firmad, kuid idee on kõigil sama. Lähed kohale, kuulad, kõnnid, mõtled, naerad ja ise otsustad tuuri lõpus, kui palju sa selle eest maksta tahad. Keegi ei solvu, kui sa ei anna midagi, samas see keegi on väga rõõmus, kui siiski otsustad midagi anda. Praegusel tripil, mis on ühtlasi ka viimane, olen käinud juba 4 FWT’l, millest 2 on olnud head, 1 suurepärane ja üks kohutav (Viin). Praha giid Rafa oli lihtsalt nii hea, et mul tilkus süda verd, et mul Tšehhi kroone taskus polnud, õnneks leidsin rahakotist 10 USD, mille rõõmuga talle andsin. Aga jah, need tuurid on üldiselt väga heaks sissejuhatuseks linnaga tutvumiseks, samuti saab tutvuda ka uute inimestega üle laia maailma ning kohalikult giidilt nõuandeid, mida vaba ajaga uues kohas peale hakata.

Tegelikult tahtsin ma aga kirjutada hoopis millestki muust. Nimelt olen ma jõudnud Budapesti, mis pealtnäha on väga modernne turismimeka. Loomulikult on sellel ka tõepõhi all, ent kuldse pealispinna alt võib välja kooruda palju tumedam argielu. Kesklinnas kõrguvad Viini eeskuju järgides erinevad uhked hooned, mis kõik on ehitatud eri stiilides, loomulikult ei jää märkamata ka toredad kommunismiaegsed ehitised, kuid sõites metrooga viis peatust kesklinnast eemale või kui 350 HUFi ei raatsi kulutada (see on veidi rohkem kui 1€), siis võib muidugi ka 35 minutit jalutada ning pilt on juba hoopis teistsugune, tõelisem, põnevam, räpasem. Iga teise pingi ja iga kolmanda tänavanurga peal magab mõni kodutu, prügihunnikud tänavatel sama suured kui Aasiamaades, väikesed 10m2 poed, kus peremees istub, suits näpus ja ootab, et keegi sularahaga sisse tuleks, sest kaardimaksest võib seal vaid und näha. Pruunide kardinate ja toonitud akende tagant, millel on suured sildid, et alla 18-aastastele sisenemine keelatud, võib leida kõige tavalisema tubakapoe, mis küll eemalt vaadates võib tunduda bordellina, sest kõik on kaetud ja salapäraseks muudetud. Samas kõrval tulesäras vaatab vastu alkoholikauplus, mis kutsub ostlema. Kummaline kontrast. Miks alkohol on okei, aga tubakas ei ole? Kumbki neist pole hea, kumbki pole halb, kõik on ju kinni tasakaalus.

Ebavõrdsus selles riigis on suur. On väga rikkad, on väga vaesed. Kui maksud makstud, siis enda taskusse enam midagi ei jäägi. Eile sattusin puhtjuhuslikult sööma imepisikesse vegan kohvikusse (Menniorzag szive), mida peab paarike Malaisiast. Heal päeval pidavat käima 25 inimest, tavaliselt 10. Naine rääkis, et ta peab seda kohvikut vaid selleks, et inimestele vegan elustiili tutvustada, et inimesi aidata, suunata, kuulata. Ta ütles, et ta ei teeni sellega midagi, et ta peab hoopis peale maksma. Elus aga ei ole tähtis raha, tähtis on anda, tähtis on aidata. Ta ütles, et ta tunneb ülimat rõõmu, kui inimestele tema toit maitseb, kui ta saab kedagi hea sõnaga aidata, suunata, kui ta saab kedagi kallistada ja seeläbi oma energiat jagada. Me lobisesime temaga üle poole tunni ja ta lihtsalt tõi mu näole siira naeratuse ja taastas usu inimkonna headusesse. Ja kusjuures, ta söök on väga maitsev! Ja ebareaalselt odav. Sain taldrikutäie sööki ja tükikese šokolaadikooki 1100 HUFi eest, mis siis eurodes on umbes 3,9.

Budapestis on nii palju teha ja näha! Õnneks on mu viimane grupp igavesti vahva kamp, kellega veedame palju aega koos. Läbi on meil käidud Berliin, Krakow, Praha, Cesky Krumlov, Viin ja nüüd siis Budapest. Homme istume pikalt rongis ja natuke bussis ka ning jõuame Sloveeniasse Bledi, kust reedel põrutame Veneetsiasse, kus meie reisike ka lõppeb. Sedasi need kaks nädalat lähevad. Enamasti naerusuil, vahel natuke torisedes, kuid alati tänutundes. See kogemus on olnud mu elus äärmiselt tähtis õppetund, ent ma olen valmis koju naasma. Sügisest hakkan käima Tantsugeeni balletitundides, kord nädalas taas pinksi mängima, neljapäeviti Arigatos YOGAFUNCi juhendama ning kindlasti teen veel ka palju muud. Nägu on nalja täis ja kõik kulgeb. Kõik tuleb siis, kui tulema peab. Ma usun ja ma usaldan.

Mõtle inimeste peale, hoia neid endaga kaasas. Ära oota ega looda, lase neil olla. Ja kui lased lahti, siis nad tulevad või vähemasti kirjutavad/helistavad. Armasta ennast, siis armastatakse ka sind. Sa ei ole kunagi üksi. Ja kui ka oled, siis ainult selleks, et sa tegelikult tahad seda. Mina ütlen aitäh oma sõpradele, kes inspireerivad. Ütlen aitäh võõrastele, kes aitavad avada silmi, kes naeratavad, kes suhtlevad, kes on olemas. Kes panevad maailma palju laiemalt nägema. Kes panevad mõistma, kui erinevalt saab elada, kui erinevad on tegelikult kultuurid ja neis kultuurides elavad inimesed. Pole meie asi, kuidas keegi oma elu elab. Meie asi on seda aktsepteerida ja austada. Meil ei ole õigust kedagi kritiseerida, meie saame neid vaid toetada hea sõna ja energiaga.

Tahaks nii palju öelda. Tahaks kuidagi need mõtted enda seest välja saada, aga millegipärast nad ei taha välja tulla. Ma saan kokku täna oma manageriga, kellega arutame  tervet mu hooaega, mis läks hästi, mis läks halvasti, kuidas saaks veel paremini, kus oleks vaja tuge, kus oleks vaja rohkem motivatsiooni. Veel 5 kuud tagasi oleks seesugune vestlus tundunud mulle hirmuäratav, nüüd aga olen lihtsalt natuke põnevil, kuid eelkõige tahangi jagada, mida ma tundsin ja öelda, mida tema minu ülemusena oleks saanud teha, et kergendada depressiooni, mis mul töö tõttu tekkis. Me kõik õpime ja süüdistada pole vaja kunagi mitte kedagi. Isegi mitte iseennast. Oleks ei aita, poleks ka mitte. Läks nii, oli nii, sest sedasi pidigi see olema. Armasta ennast ja hakka aga uuesti minema. Järjepidevus on võti.

Kõik oleme erilised, kõik oleme tavalised. Kõik oleme võrdsed, kõik oleme ebavõrdsed. Keegi pole kellestki parem, tähtsam. Kui sul on anda, siis anna. Kadedus ja eneselehoidmine ei vii meid kuhugi. Kunagi ei tea, mil sul endal on vaja küsida. Ja kui päriselt ongi vaja, siis julgelt ka küsi. Usu ja sind aidatakse. Sharing is caring. Give to receive. Be the change. Lihtsad elutõed, mille järgi elada ning mis ka tõepoolest töötavad.

Fun facts:

  • mu hotellitoas on niii palav, et konsta higistan
  • täna on minu kallil Cärul sünnipäev, palju õnne tiburull, muahh
  • magasin eile 4h
  • homme istume vähemlt 8,5h rongis
  • sõime öösel nuudleid
  • olen õppinud vaikselt kaarti lugema
  • mu grupis on ühel poisil täielik crush ühte kaasreisijasse
  • juba nelja päeva pärast saan Sigridi ja Kristeliga Pariisis klaase kokku lüüa
  • reisin käsipagasiga
  • mu seljakotis on jooksutossud, Nike Air Maxid, plätud, sandaalid, joogamatt, retuusid, põlvpüksid, lebopüksid, trennipüksid, 3 T-särki, 2 maikat, 1 pusa, 1 kampsun, pidžaama, sokid, aluspesu, 2 trennisärki, kleit, šampoon, hambapasta, hambahari, küüneviil, pinsetid, deodorant, juuksegeel, kehakreem, tampoonid, patsikumm, juukseklambrid, hari, läpakas, laadijad, kaks raamatut, päevik, paberid reisi jaoks – jah see kõik mahub käsipagasisse ära ja tegelikult on seda kõike isegi liiga palju taaskord
  • Pariisist koju naasen 22. augusti õhtul, otselend jess
  • maksan Office’i kasutamise eest iga kuu 7€
  • ma pole siiani näinud filmi “50 Shades of Grey”, see on mul arvutis olemas, on vist aeg üle tšekkida
  • kell on 11:11
  • mõtlesin kellegi peale ja ta kohe kirjutaski mulle
  • universum on imeline
  • ja elu ka

    Musimusi ja näeme kodus 🙂

 

 


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s