Minu oma Weekend festival

Saabki jälle nädalake Eestis otsa. Nädalake, mille jooksul olen palju lihtsalt diivanil lesinud, telekat vaadanud, aga samas ka sünnipäeval käinud, kalleid inimesi näinud, trenni juhendanud, töövestlusel vestlenud, kooli avalduse esitanud õppimatulekuks, väelaule laulnud, veini joonud, süüa teinud, vihma nautinud ning armastust tundnud.

Homme varahommikul istun taas lennuki peale, et väikse vahemaandumise järel taaskord Berliini jõuda. Lugesin kokku, et pärast Tegelis maandumist, saab mul sel aastal tehtud juba 27 lendu. Eks näis, kas eelmise aasta 32 lendu saab aasta lõpuks ületatud või mitte, eesmärk omaette see aga kindlasti ei ole. Homsest algabki siis minu viimane reis marsruudil Berliin-Krakow-Praha-Cesky Krumlov-Viin-Budapest-Bled-Veneetsia. Seekord juhin Geckos brändi trippi, mis tähendab, et reisijateks on noored ning ühtki included activityt ei ole ehk siis aeg on neil 100% vaba. Olen aga siiski põnevil, esimest korda saan teha reisi ainult noortele, mis on kindlasti hoopis teistmoodi ja kindlasti ka lõbusam, lihtsam inimestega samal lainel olla. Meelestatus on hoopis teine, kui tead, et tegemist on viimase korraga. Ma nagu tahan minna, aga samas tahaks, et see kõik juba läbi saaks. Miks?

Eile pärast väelaulude õhtut sain ma aru, kui lihtne on olla kohal, kui tegeled asjadega, mis kohale toovad, kui oled ümbritsetud inimestest, kes on kohal. Laulmine on võimas ja ma häbenemata ütlen, et me kõik oskame laulda, lihtsalt igaüks omamoodi. Aitäh, Kusti, et selle vahva sündmuse internetiavarustest avastasid ja minuga koos seda ilusat kogema ja jagama tulid. Varsti jälle! 🙂 Naljakas, kuidas kunagi miski nii ebamugavana tundunud tegevus toob praegu lihtsalt siira rõõmu näole ning vabastab kusagil sees olevad imelikud pinged. Koostegemisel on niivõrd suur jõud, palju palju suurem kui seda kõike üksi tehes. Ja kui mul on võimalus siin, omas kodus, kogeda midagi seesugust, osa võtta sellistest erilistest üritustest, siis miks ma peaksin tahtma olla kusagil kaugel eemal?

Sa naerata suu
Nagu õpetas Kuu
Sest siin ta peitub
See elamisrõõm

Mul on sügiseks palju plaane. Näiteks lähen kooli. Krautmanni terviseakadeemiasse õppima Eesti pärimusmeditsiini, mis on mulle juba pikemat aega huvi pakkunud ning praegu on väga hea hetk sellega algust teha. Nii põnev on kogu see taimeravi, pühad paigad, loitsud, massaažid, kaanid ja mis kõik veel. Ma tahan osata kasutada meie oma kodumaa võimsat väge, et läbi selle aidata iseend ja miks mitte ka teisi.
Ma tahaks veel igasuguseid asju teha, näiteks minna balletti õppima, keraamikaringi, taaskord pinksi hakata regulaarselt mängima, batuudikeskusesse akrobaatikat õppima, trenne anda.. Sest no tänane YOGAFUNC. Aitäh, aitäh, aitäh. Ma saan imehästi aru, miks ma seda nii väga igatsenud olen. Need rõõmsad ja säravad näod, see energia, see treening, see kõik kokku, see annab nii palju jõudu. Ma olin niiii õnnelik nähes vanu tuttavaid nägusid taaskord oma tunnis, olen siiralt õnnelik, et te mind ära unustanud pole ja endiselt minuga oma soojust jagate. Olgugi, et teekond Tartusse ja tagasi kujuneb kokku pikemaks kui 5h ja trenn ise kestis vaid 1h5min, siis ikkagi oli see sõit seda väärt. Sain jälle teha seda, mida armastan. Olles aga Tartus tagasi, sain ka aru, miks sealt lahkusin. See periood sai lihtsalt läbi. Oli aeg end Tartu mullist välja peksta ja tulla reaalsesse maailma tagasi. Tartus on hea ja ma tulen alati rõõmuga külla ning loodetavasti ka trenne asendama. Kuid tunne sees ütleb senini, et äraminek oli õige otsus. See episood, see peatükk sai läbi ning oli aeg uuega alustada.

Töövestlusest ja tõenäolisest uuest tööst räägin siis, kui see on kindel. Praegu keskendun aga ikka sellele, et viimane tripp saaks hästi tehtud ning et reisijatel oleks lõbus ja positiivne kogemus. Katsun endale ikka meelde tuletada, et iga päev, mil mulle on antud võimalus ärgata ja voodist tõusta, on kingitus. Hoian meeles endale kalleid inimesi ja saadan ka nende suunas teele häid soove, et nende isegi vihmased päevad oleksid täis naeru, rõõmu, armastust. Et isegi päevad, mis tunduvad halvad, muutuksid päeva lõpuks säravaks, maitsvaks, värviliseks.

Olen hetkel bussis ja sõidan Tallinna poole. Pool teed on läbitud, pool veel minna. Mitte, et see üldse tähtis oleks, aga lihtsalt tahan selle kirja panna. Sest kirjutama ei peagi alati millestki, mis on tähtis, mis alati make’ib sense’i, vaid enda seest tuleb üles leida see julgus, see boldness, et lihtsalt teha seda, mida sa hetkel teha tahad. Niisiis pühendangi selle lõigu täiesti random asjadele. Näiteks on vist mu silmanägemine taas halvemaks läinud, sest no trennisaalis ei näinud ma isegi esimeses reas olnud inimeste nägusid selgelt. Samas avastasin, kuidas ma olen muutunud palju julgemaks ja avatumaks. Mis siis, et ma polnud sellises olukorras olnud juba neli kuud, lendasin peale täieliku enesekindlusega ja isegi kui läks sassi, ei teinud ma sellest absoluutselt välja. Ma lihtsalt nautisin 100%. Pärast tundi tahtsin ma lihtsalt lobiseda, tahtsin jagada ja tahtsin ka teiste kohta kuulda. On hea tunne olla kuulaja rollis.
Mul on madal hääl nagu paljud teist seda teavad. Aga on lausa hämmastav, kuivõrd palju saab oma häälega mängida. Või kui palju entusiasmi saab oma häälde juurde tuua, kui sinna lisada tooni, värve, kõla. Telefonis olen tihti täielik monotoonsuse etalon ning that’s the way I like it, this is the way I am, peab aga silmas pidama, et meis kõigis on erinevaid külgi ning erinevaid tahke.

Inimene võib ikka nelja kuu jooksul muutuda päris palju. See on toimunud ka minuga. Olen muutunud ning samas olen end ise ka teadlikult muutnud, aga ainult iseenda pärast. Ma arenen, ma näen, ma kasvan, ma kuulen, ma tunnetan. Mida rohkem õpin iseend armastama, seda rohkem tõmban endale ligi sarnase mõtteviisiga inimesi. Keegi ei satu meie ellu juhuslikult, kõik juhtub põhjusega. Vahel tead kedagi 20 aastat, teist kuu aega ja see teine on palju lähedasem kui kauaaegne sõber. Küsid miks? Ma arvan, et sa ise tunned ära miks. 🙂 Connection on sõna, mida kasutan tihti. Ja ma pean tõdema, et minu kõige lähedasematest sõpradest olen vaid üht tundnud kauem kui 15 aastat. Aga elu ju ongi pidev areng ning meie arengule aitavad kaasa just kindlad inimesed. See, kes meid allapoole üritab tõmmata, selle jätame maha. Ei tee sellest probleemi, aga lihtsalt läheme edasi oma teed.

Hetkel tundubki, et kogu mu elu ongi üks weekend festival. Selline suursündmus omaette. Minu elu, koos minu kõikide sõpradega, kellel on küll head ja vead, kuid nad on kõige paremad, sest nad on. Nad ei olegi tegelikult minu omad, mitte keegi ega mitte miski ei ole minu oma, nad lihtsalt on. Ja ma võtan neid sellisena nagu nad on. Ja ma lihtsalt naeran praegu selle üle, kui põhikoolis ja gümnaasiumis üritasin ma inimesi just enda omadeks tembeldada ja ei tahtnud oma sõpru jagada. WHAT??!!?? Just koos ongi kõige parem. Ja koos  jõuame tähtedeni välja.

Ma nüüd kuulan aga Tane Mahuta poolt linti lauldud väelaule edasi, saadan äkki ka mõne tobeda Snapchati ning kulgen Tallinna suunas edasi. Bussiga tegelikult ikka päris mõnsaa, kuid autost tunnen siiski päris palju puudust.. 😛
Tahan, et te teaks, et minul on hästi ning ma südamest soovin, et teil oleks ka. Tegelege endaga, hoidke omi inimesi lähedal, põletage viirukeid, värvige mandalasid, laulge, tantsige, joonistega, kokake, jookske ja hüpake. Peaasi, et naeratus näol oleks. Sest see on kõige parem tunne. Olla naerusuine, olla armastatud, ise armastada. Mida külvad, seda lõikad. Kõik taandub lõpuks enesearmastusele. Hoia seda meeles. 🙂

Olen taevane vägi siin maises kehas
Olen raudse kindluse torn
Lasen koormal kukkuda õlgadelt maha
Lasen mõistuse muredest priiks
Teenin tõde, kuhu tee ka ei viiks


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s