Istun voodis, omas kodus, vaatan oma jalgu, mis on sinikaid ja sääsepunne täis ja lihtsalt mõtlen, et tahaks kirjutada. Kirjutada elust ja olust ning noh läbi selle iseendast. Olen nüüd olnud veidi üle nädala jälle Eestimaal ja nägu on siiani nalja täis, selline õige tunne on. Eile mult küsiti, et mis või kes sinust siis…
Lesin siin Charles de Gaulle’i lennujaama põrandal, silmad peaaegu kinni vajanud, kõht sushit ja arbuusi täis ning olen lihtsalt õnnelik. Õnn ei peitu milleski materiaalses, õnn ei peitu milleski, mida saab käega katsuda. Õnn on tunne. Õnnelikkus on tunne. Emotsioon on tähtis, emotsioon on see, mida mäletad. Tehtud on viimane tripp, paar päeva Pariisiski sõpradega…
Ahoi! Sedasi need tšehhid ütlevad ju, kui teineteist tervitavad. Tšehhi vabariik on üldse üks tore paik! Kui Prahast liiga palju veel ei tea, siis väga soovitan minna Free Walking tourile. Neid pakuvad erinevad firmad, kuid idee on kõigil sama. Lähed kohale, kuulad, kõnnid, mõtled, naerad ja ise otsustad tuuri lõpus, kui palju sa selle eest…
Saabki jälle nädalake Eestis otsa. Nädalake, mille jooksul olen palju lihtsalt diivanil lesinud, telekat vaadanud, aga samas ka sünnipäeval käinud, kalleid inimesi näinud, trenni juhendanud, töövestlusel vestlenud, kooli avalduse esitanud õppimatulekuks, väelaule laulnud, veini joonud, süüa teinud, vihma nautinud ning armastust tundnud. Homme varahommikul istun taas lennuki peale, et väikse vahemaandumise järel taaskord Berliini jõuda.…
grateful adventurer 