Ja ongi taas aeg välja hõigata see lause, et ainus asi, milles siin elus saab üldse kindel olla, on see, et elu on pidev muutus. Lihtsam on peatada tuult puhumast, kui hoida ära elus toimuvaid pidevaid muutusi.

Nüüd juba kolm kuud tagasi lendasin rõõmsameelselt Sloveeniasse, et alustada uut põnevat eluetappi juhtides reise Ida-Euroopas. Selgus aga lõpuks, et enamuse ajast tallan sama rada ehk reisid kulgevad Helsingist Berliini. Need kolm kuud on olnud mu elu kõige õpetlikumad kuud üldse. Mida ma siis õppinud olen? Kindlasti seda, et ma vajan oma kohta, oma kodu. Mulle ei sobi seesugune elu, kus iga kahe päeva tagant vahetub hotell, vahetub riik, kus oleme, kus iga kahe nädala tagant olen jälle koos täiesti uute inimestega ning pean hakkama uuesti töötama selle kallal, et suudaks end avada, et suudaks olla inimestega koos sedasi, et ka neil minust rõõmu oleks. Olen kogenud lõpuks omal nahal ka tõelist stressi ning seda mida see endaga kaasa toob. Olen käinud läbi mustematest sügavamatest aukudest, nägu reaalselt poris, et saada aru, missugune inimene ma tegelikult olen, mis mulle päriselt rõõmu pakub, kes on minu tõelised sõbrad ning kui vähe neid tegelikult on. See on lausa uskumatu, kui palju võib sinu peas toimuda, kui oled eemal, kui oled võõras kohas, kui tunned end üksikuna. Peas käib ringi täielik virr-varr, mis kordagi maha ei rahune, mis ei lase olla hetkes ning mis üha karjub, et ma tahan hoopis midagi muud.

Tegelikult on mul siin olnud ka väga vahvaid aegu ning vahvaid inimesi. Praegust reisi teen hoopis teistsuguse meelestatusega: pühendun rohkem iseendale, mis tähendab, et liigutan end rohkem ja liigun jälle mööda tervislikku rada. Ma saan aru, kes ma tegelikult olen ja kes ma üldse olla ei taha. Ma tean nüüd, kus mul on hea ja kuidas ma üldse olla ei taha. Näiteks olles Riias, ma lausa jumaldan külastust Urban Yoga stuudiosse, mis toob mu jälle kohale. Mul ununevad mõtted, mis mind muidu tülitavad ning ma lihtsalt teen harjutust, naeratus näol.

Nimelt teen ma praegu oma eelviimast reisi. Täna sõidame Klaipedasse, nädala pärast oleme juba Varssavis ning 30.juuli öösel tulen korraks koju jälle. 6.augustil lendan uuesti Berliini, sealt jõuan kahe nädala pärast välja Veneetsiasse, kust edasi lendan Pariisi Sigridile külla ning 22.augusti õhtul maandun Tallinnas, kuhu seekord siis püsivalt jään. Muidugi ootan ma seda hetke juba väga, kuid ma katsun ikka ka praegust hetke nautida. Nagu mu armas sõber Kristjan ütles, siis naudi, see on su elu kõige parem suvi! Jah, tõepoolest, seda on ta olnud. Seesugust elukooli poleks ma osanud eales endale soovida. Mulle meeldib, et ma astusin välja oma mugavustsoonist, et ma läksin tegema midagi, millest mul ei olnud vähimatki ettekujutust, et mind visati lihtsalt külma vette, kust ma ise välja siplema pean.

Ma sattusin just lugema lehelt http://www.showthepuls.ee/blogs/ kallite Britta ja Kusti kirjutisi ning peab tõdema, et need puudutasid mind praegusel hetkel väga. Minge tšekkige üle! Elus on raskemaid hetki, aga nendele järgnevad alati tõusud ja naeratav süda. Mina armastan end nii palju, et öelda, et see, mida ma hetkel teen, ei ole päris minu teema, mistõttu tulen ära kuu aega planeeritust varem. Aga iseend ei tohi kulutada millelegi, mis õnnelikuks ei tee. Isegi kui raha makstakse hästi ja näiliselt on ju tegemist maailma kõige parema ja lihtsama tööga. Kindlasti julgen aga seda soovitada kõigile, kes on natuke kadunud ja tahavad iseend üles leida. Suureks boonuseks on ka reisimine 🙂 Seega alates sügisest algab uus värbamisprotsess, julgelt kandideerige, kui see huvi pakub ja motivatsioon olemas on.

Mis minust aga edasi saab? Alates augusti lõpust olen siis taas kodumaal. Hetkel peangi läbirääkimisi, et jälle treeninguid juhendama hakata ning samuti otsin esimest korda elus nö päris tööd. Ametikohta, mis pakuks stabiilsust, mis pakuks enesearendamisvõimalusi, mis laseks kasutada loovust, mis paneks proovile ning mis laseks maailma natuke paremaks muuta. Augusti lõppu on mul planeeritud veel ka väike julgustükk, mida mu ema nimetas küll täielikuks hulluseks, kuid eks ma räägin sellest lähemalt, kui see aeg käes on. Üks asi, mis mind veel käimas hoiab, on 5.august. Nimelt tulen siis Tartusse YOGAFUNCi asendama. Tund, mida armastan üle kõige! Ehk siis ootan kõiki oma funcstereid ja sõpru vanasse heasse kella kolmesesse funci kesklinnas 🙂

Jah, elu on pidev muutus. Luba muutustel juhtuda, ära võitle nendele vastu. Kui on võimalus tulla välja mugavustsoonist, siis palun tule. Luba endal kogeda, avasta iseennast, jõua lähemale tõelisele minale. Ükski samm ei ole vale, nendest koorub ikka välja miski positiivne. Ja lisaks muutusele on elu ka pidev õppetund. Ja õpime senikaua, kuni õppetund on päriselt selgeks saanud. Ja kui tundub, et kõik on jälle halvasti, siis katsu mõelda, miks see praegu nii on. Kõik on ju põhjusega. Mina olen igatahes tänulik. Ma pean küll igapäev endale sisendama, mille eest ma tänulik olen, et ikka lõpuni välja minna ja pakkuda ka oma reisijatele postiivset kogemust, kuid ainult tänulikkusega ületan minnalaskmismeeleolu ning jõuan lõpuks tähtedeni välja ka. Minu pere, minu kõige lähedasemad sõbrannad ja sõbrad, te teate väga hästi, kes te olete. Teadke, et ka teiega aetav tühi lora õpetab mulle end avama, jagama oma elu, oma tundeid, mis teeb olemise kergemaks. Iga päev õpin ma seda tegema ning iga päevaga saan selles üha paremaks. Eks harjutamine teebki meistriks ju 🙂

Mulle meeldib, kuidas Marleen ütles, et elu on justkui seriaal. Selle saab kokku võtta erinevate hooaegade ning episoodidena. Väga põnev oleks oma elu sedasi tegelikult kirja panna ja vaadata, mis sealt välja tuleb. Minul hakkab kindlasti nüüd üks hooaeg kuu aja pärast lõppema ning pärast lühiajalist hiatust algab järgmine. Iseenda õnn on ikka enda teha. Mingi siht peab silme ees olema ning mingi eesmärk kusagil paistma. Kulgema peab ka oskama, kuid pikalt seda teha ei saa. Vähemasti mina arvan nii. Lahe, kuhu elu suunab. Põnev, kuidas ellusuhtumine muutub.

Kui veel novembrikuus arvasin, et kõik, mis ma tahan, on Eestist ära saada, siis nüüd ma tean, et see nii ei ole. Naljakas kohe, et ma USA õppetundidest ei osanud ikka kinni püüda seda, mida mulle õpetada püüti. Mitte kusagil mujal ei ole parem, kui iseenda sees ei ole rahu, kui ei tegele sellega, mis südame kiiremini põksuma paneb. Raha ei ole oluline, tunded, inimesed, mälestused, naeratused ja naermised on. Loodetavasti nüüd ma olen sellest õppetunnist lõplikult aru saanud.

Blogi Mõtisklused