Julge olla laisk

Täna sattusin juutuubist vaatama eestlastest videoblogijaid ning märkamatult veetsin nii mõnegi tunni ekraani vahtides. Päris vahvad tegelased on seal põhjatus kaevus tegutsemas! Aga kuidagi väga meeldis mulle Nele Kirsipuu kanal (https://www.youtube.com/c/nelekirsipuu), sest kuidagi ta ausus, siirus, tõelisus ja autentsus on ägedad. Tema video viiest asjast, mida ta teha ei viitsi (https://www.youtube.com/watch?v=R1hIswM92J4) , pani täiega mõtlema. Koguaeg kiirustame kuhugi, koguaeg on kalender sündmusi täis, sõpru ei saa enne külla kutsuda, kui kodu on korras, samuti peab alati olema vabandus, miks lauale sai poest ostetud kook, mitte ise hoole ja armastusega küpsetatud eksemplar, sest ei ole ju okei öelda, et ma lihtsalt ei viitsinud ise midagi valmistada.
Laiskus on miski, millest vähesed julgevad avatult rääkida. Mina pole seda ka teinud. Tegelikult ju ei pea tegema mitte midagi, mis ei meeldi. See on võimalik. Okei, mitte alati, kuid laiemas laastus küll. Kuidagi on tahetud jätta mulje, et kui sa ei tee midagi, lihtsalt oled, siis oled üks mõttetu päevavaras, kes kuhugi ei jõua. Ma tahaks kõva häälega vastu vaielda. Lihtsalt olla, olla laisk, olla iseendaga. See on vajalik. Ja mis seal salata, see on raske. Õppida kuulama iseennast sügavamalt, tõsisemalt ilma segajateta. This is hard work.
Ise eemal olles saan lõpuks sellest eriti hästi aru. Mul on ikka päris palju vaba aega, mida ma üldiselt sisustan kas lugedes, filme vaadates, Facebookis nolifedes, sõpradega helistades/Skype’des, trenni tehes ja mis seal salata, ka üksi baaris käies. Ma olen kirjutanud, et tunnen end üksinda. Leidsin vastuse miks. Ma ei oska olla tõeliselt üksi, ainult iseendaga. See kõik taandub hirmu teemale. Hirm jäädagi üksi. Aga lastes lahti hirmust, lastes lahti tahtmistest, illussioonidest, sealt koorub tänutunne, hetke väärtustamine, elu hindamine.

Ma võin uhkusega öelda, et ma pole mingi rööprähkleja. Üks asi korraga ja nii minimaale effort kui võimalik, et iseend säästa. Ka reisidel olles, kui mul on vaba aeg, siis see tähendab, et mul on tõepoolest vaba aeg. Väga harva veedan seda mõnes muuseumis, lossis või kohalikus suveniiriäris. Mina olen laisk, mina lebotan. Need reisijad, kes nendes kohtades käivad, ma saan nende kaudu täpselt samamoodi info, mida mul tarvis on, kätte ning rõõmsa näoga oskan järgmisel korral juba rohkem teatud kohtadest ja asjadest rääkida. Jah muidugi, kui mulle mõni paik suurt huvi pakub, lähen loomulikult ise seda uudistama, kui aga mitte, siis milleks end vaevata.

Sattusin lugema ka seesugust artiklit (http://themindsjournal.com/a-do-nothing-day/). Väga hea lugemine ja head pointid. Võtta päev, kus lihtsalt olla ja mitte teha. Iga nädal! Algul võib päris suur challenge olla, kuid ajapikku kasvab sellest vist välja nädala lemmikpäev. Natuke saaks seda võrrelda juutide Shabbatiga, mille algne eesmärk oli ju ka lihtsalt olla, mitte midagi teha ning nautida aega iseenda ja pere seltsis. Kahjuks aga kipuvad inimesed religioonide tõlgendamisega liiale minema, mistõttu pole ma ka suurim religiooni austaja. Igatahes see on hoopis teine teema, millest võiks tegelikult mõni päev pikemalt kirjutada küll, kuid praegu ma mõtlen, et võib-olla, et rohkem nautida olemist mitte tegemist, tuleks esialgu võtta kokku julgus olla laisk. Ja seda igapäevaselt. Et koguaeg ei oleks kiire, et oleks aega, ole laisk. Ära rapsi ja tšilli mõnuga. You do matter even if you didn’t go to a business meeting today or if you didn’t wash your windows. Peab tõdema, et olen vaid korra elus aknaid pesnud ja seda tegelikult suurima rõõmuga, kui kolisin Tartus uude korterisse. Pärast seda ei tulnud kordagi seda tuhinat enam peale, mistõttu ma neid ka enam ei pesnud. Kui ei viitsi, siis ei viitsi. Kui on vaja, siis on alati keegi, kes seda teenust pakub ja seesugused toimetused sinu eest ära teeb. No worries.

Lihtsalt olemist võib muidugi valesti tõlgendada. Ma ei pea silmas lakkamatut teleka vahtimist või diivanil lesimist. Mina näen selles vabadust mitte teha plaane. Olla vaba. Lisaks mitte olla igal hetkel kõigile kättesaadav, mis on ka minu suur probleem. Koguaeg on vaja olla ühenduses, täielik telefoni ja sotsiaalmeedia sõltuvus. Õnneks näen ma aga ka paranemismärke, ma ei tunne end enam halvasti, kui ma kellelgi kohe ei vasta. Ja ilma otsese põhjuseta. Lihtsalt sellepärast, et praegu ei ole selleks õige hetk. Küll see hetk tuleb, aga see ei pea olema nüüd ja kohe.

Jah, seesugune mõttelend siis täna. Eile õhtul vahetasin paar sõnumit kahe sõbraga veidi sügavamatel teemadel ja näed siis, kuhu see kõik kuidagi välja viis. Tõsiasi on see, et peab ikka oskama lahti lasta asjadest, inimestest, mõtetest, mida millegipärast nii hirmsasti tahad ja nagu niuhti muutub elu, tuju ja enesetunne. Aga eks ikka läbi raskuste tähtede poole! Nagu ka filmis Mon Roi öeldi, siis isegi EKG näitab, et kui on üks stabiilne joon, siis oled surnud, kui jooned käivad üles alla, oled elus. Lihtne ja loogiline. On tõus, on mõõn, on naer, on nutt, aga loodetavasti on positiivsust siiski rohkem kui negatiivsust 🙂

Eks ma nüüd ka siis päev-päevalt õpin rohkem iseendaga olema. Vahva on see elu, täis avastusi, täis mõtisklusi, täis olemist ja natuke ka tegemist. Igatahes võib südamest tänulik olla selle huvitava töö eest, mis pakub palju väljakutseid, palju rõõmu, palju erinevaid inimesi, palju kogemusi. Ja lahe on see, et siin saan olla täiesti tõeline mina. Ütlesin kohe esimesel päeval oma uuele grupile, et minu nöol on tegemist introvertse inimesena, et ärge võtke üldse isiklikult, kui ma vahel kusagile oma koopasse ära kaon ja kellegagi kontakti ei taha luua. Samas laseb see töö olla mul ka sotsiaalne, teha lolle nalju, lihtsalt olla tobe. Kõik on okei.

Käisin täna hommikul rongipileteid ostmas. Sõidame homme Aukštaitijasse, mis on mu lemmikosa sellel reisil. Otsustasin siis, et seekord jooksen sinna, ühendan meeldiva kasulikuga. Pärast 20 minutit oli nägu tulipunane, kops koos ja vedelikupuudus organismis vist viidud viimse piirini. Õnneks jõudsin ikka rongijaama, sain piletid kätte ja leidsin veel isegi jõudu, et 20 minutit tagasi joosta. Aga tuletatakse mulle ikka meelde, et trenni peab regulaarselt tegema, mitte kord kahe nädala jooksul. Lesson learned. Tegelikult trennist tunnen puudust küll, aga õnneks hakkab kusagilt lõpuks kooruma ka mott seda jälle vähemalt ülepäeviti teha. Eks olegi elus erinevad perioodid, mil kasutame erinevaid viise ja vahendeid endaga hakkama saamiseks. Tõenäoliselt on aga trenn neist parim 🙂

Ma nüüd lähen ja ostan endale hummust. Äkki ostan falafeli ka? 😉 Ja õhtul lähme reisijatega restorani, mille juba rohkem kui nädal tagasi kenasti bronnisin, since see on väidetavalt ainuke hea teenindusega restoran Vilniuses.

Woahh, olgu teil ilus ja selgusi täis päev. Laiselge mõnuga.Olge. Või siis tehke. Up to you. Igaüks ise teab, kuidas oma elu elab. Mina ei judge’i kedagi. Mina lihtsalt jagan, mida ma mõtlen. Ning teadupärast mõtted muutuvad. Emotsioonid mõjutavad meid. Kuid kunagi ära tee midagi kellegi teise pärast. Ära muuda ennast kellegi teise pärast. Ära jäta ennast tagaplaanile. Ning kunagi ära vali armastust õnne asemel. Ela oma elu nii nagu sina tahad. Nii lihtne ongi.

Palju õnne sünnipäevaks, kallis vanaema! Kui näeme, siis kallistame 🙂


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s