Tõelise sõbra leiad alati telefonikõne kauguselt

Heeei!

Mõtlesin kiirelt kokku võtta viimase aja mõtted ja tunded.
Nimelt olen praegu tegemas oma teist sooloreisi ning praegune seltskond on vähe kirjum ja kindlapeale rohkem easygoing. Enam ei ole keskmine vanus 60, haha. On rohkem inimesi, kellele meeldib ise endaga hakkama saada ega otsi lapsehoidjat, mis teeb minu töö kindlapeale lihtsamaks. Näiteks üks mees ei võtagi tavaliselt ühistegevustest osa, tema põhiline eesmärk on leida korralik bassein, minna teha siis oma Speedodes mõned kiiremad ringid ning seejärel läheb lihtsalt linnapeale kohalikega juttu tegema. Ja ta naudib seda täiel rinnal. Kohe lõbus kõrvalt vaadata.
Riias on kuidagi alati hea vibe. Eile pärast orientation walki läksin Urban Yoga stuudiosse, kus praegu Julia tunde teeb. Alles seal sain aru, kui väga ma tegelikult olen igatsenud rühmaga koos treenimist, see energia, mis seal tekib, see annab seesuguse poweri, et täiesti uskumatu kohe. Täna lõunal läksin siis uuesti tundi ja kui olin end kenasti puhtaks pesnud ja juuksed ära sirgendanud (jah, neil on sirgendaja, milline jackpot!!), pakkus stuudio omanik ja joogaõpetaja, et kui ma Riias olen, siis ma võiksin ka nende juures funci juhendada, et lihtsalt anna vähemalt nädal aega enne teada ja let’s make it happen. Ütleme nii, et tuju tõusis skaalal 1-10ni kindlasti 10 peale.  Ootan ära kuni uus programm välja tuleb, õpin selle selgeks ja äkki kuu aja pärast saangi jälle funci juhendada. Ütleme nii, et tõepoolest be careful what you wish for…
Sõites aga pidevalt ühest kohast teise, peatudes ühes paigas maksimaalselt 2 päeva, siis olen enda jaoks nii mõnedki asjad selgeks mõelnud ja iseennast paremini tundma õppinud. Eelmises postituses kirjutasin päris pikalt sellest, kuidas tuleb peale üksindustunne ja kuidas oma inimestest on raske eemal olla. Abiks on aga hea leiutis nimega telefon , samuti internet Messenger’i, Skype’i ja Facetime’iga. Tõeline sõber on ju ainult telefonikõne kaugusel.
Töö on üldjuhul väga kift, aga tõenäoliselt ei ole mina üks neist tour leaderitest, kes ka 8 aasta pärast veel seda tööd teeb. Pigem näen ma ennast ikka pesitsemas Eestis ja ajamas oma asja. Mida ma küll teen, ega seda ei tea keegi :D, aga eks ma leiaks endale ikka tegevust. Praegu on aga ideaalne aeg iseenda tundmaõppimiseks ning enda proovile panekuks uuel alal. Samas peab tõdema ka, et päevad ei ole vennad. Pärast esimest reisi mõtlesin juba välja stsenaariume, et mida ma pärast hooaega Intrepidiga tegema hakkan, kuhu tööle lähen ja üldse kuidas eluga edasi minna. Pärast uue grupiga kohtumist aga oli tunne juba hoopis teistsugune. Selline, et võiks ikka paar hooaega mööda Euroopat ringi tuuritada. Samuti olin tagasi praeguses hetkes, muretsemata, mida tulevik toob, sest seda ei tea meist keegi. Parem elada nüüd ja praegu ning nautida seda, mida teed. Ise kirjutame oma lugu, võiks teine ka meeldiv olla, või mis? Eks ma olen selline emotsioonide ajel otsustaja ka. Senini pole pidanud neist ühtki kahetsema, sest need emotsioonid on olnud siirad ja otsused on tehtud ikkagi sisetunde järgi.

Leian samas, et ma olen mõnes mõttes ikka täiesti lootusetu juhtum. Näiteks mul piisab vaid astuda bussi, rongi või lennuki peale ning ma jään momentaanselt magama. Täna tegin kah bussis silma selle peale lahti, kui üks reisijatest küsis, et kas me oleme nüüd Leedus. Läbi uduse prilliklaasi sain aru, et jah oleme küll ning lasin aga silma rõõmsalt looja jälle. Õnneks on mul kolleege, kes ütlevad, et see on okei ning sinna pole midagi parata. Veel positiivsem on aga see, et vähemasti pooled inimesed grupist armastavad sama teha. Täna oli veel eriti selline mõnus vihmane päev, see vihmapiiskade krabin uinutas nii mõnegi tugevama selli.
Klaipedasse jõudes läksime kõik koos õhtust sööma. Naljakas on see, et ka eelmise grupiga sain esimest korda nii-öelda jutule alles viiendal päeval Klaipeda restoranis. Täna juhtus sama, kuidagi väga mõnus ja vaba olemine. Hiljem külalistemajja tagasi jõudes leidsin ukse pealt suitsetamast oma uue naabrinaise. Tuleb välja, et ta on pärit Prantsusmaalt. Tegin siis rõõmsasti juttu, mis tähendab, et purssisin üle pika aja prantsuse keelt. Päris naljakas oli, sõnad oleks nagu kuhugi kurku kinni jäänud, kuid rõõmsameelne prantsuse daam naeratas koguaeg mahedalt ning julgustas aina edasi rääkima. Hea uudis on see, et vähemasti mõistsin, mida ta mulle ütles, kuigi endal laused väga välja ei tulnud. Kuid tõsiasi on see, et harjutama peab ja ega see keel on tegelikult kusagil ajusopis ikka täitsa olemas. Nagu ka ashtangid ütlevad, siis practice, practice, practice and everything is coming.

Kaks päeva Eestis olid muidugi taaskord imelised ning laadisid patareid mõnuga täis. Mis sellest, et unetunde praktiliselt polnudki, siis enesetunne lahkudes oli super ning süda rahul. Aitäh emmele ja issile, vennakestele ja minu kõige ägedamatele sõbrannadele. Hea on teada, et olete olemas, et teiega saab nalja, et teiega saab olla päriselt, et teid saab kallistada ja et juba kahe nädala pärast saan teid jälle näha. I am grateful to have you. Much love!

Aga ma nüüd loen Vahur Kersna raamatut edasi, kuivatan läbi vettinud riideid ning siis võib vist magama ka minna. Homme hommikul 7:30 saabub väikeses korvikeses ukse taha hommikusöök ning päeval ees ootamas day trip Curonian spit’i. Pöidlad pihus, et liiga palju vihma ei tuleks, sest oleme terve päeva väljas. Samas vihma käes laulda ja tantsida on päris tore ju, mulle küll meeldib!

PS! Rob andis täna pool oma õunakooki mulle. Joppas! See tuli koos šokolaadijäätise ning marjadega ! 😉

 


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s