Hei!

Ma tean, et teid ei ole palju, kes te seda siin loete, kuid I appreciate every one of you who does. Olen nüüd nädalakese oma esimese grupiga tuuril olnud ja nädalake minna veel. Kui minult küsida, et kuidas siis on, siis mu vastus oleks, et äge ja lõbus, paras väljakutse ja pidev enesetäiendamine. Enamuse ajast naudin 100%, kuid alles nüüd saan aru, mida mu managerid mõtlesid selle all, et see on samal ajal maailma kõige parem ning halvem töö. Sellel on niiii palju plusse, kuid üks väike tõsiasi on see, et kogu reisi vältel olen tegelikult üksinda. Minu eesmärk pole saada oma klientidega sõbraks, minu eesmärk on panna nad tundma, et neil on minuga lihtne, turvaline ning hea. Aga ma ei taha teha seda kõike enda jaoks liiga raskeks teha, ehk siis ma ei taha luua sügavaid sõprussuhteid, sest siis on üha raskem alustada uue grupiga. Muidugi ei tea kunagi, mil satub teele see päris oma inimene, seljuhul on olukord teine, kuid praeguses seltskonnas seesugust inimest pole. Muidugi on meil aeg-ajalt naljakaid vestlusi, kuid minu jaoks on siiski highlight, kui olen taaskord kaks päeva Tallinnas ja saan aega veeta oma kõige kallimatega. Mõnes mõttes on see äärmiselt tore, et pea iga kahe nädala tagant ma kodulinna satun, kuid samas teeb see eemal olekut ka raskemaks. Eks igal asjal ole alati kaks külge.

Sain eile oma graafiku juuni- ja juulikuuks ning selgus, et teen täpselt seda sama tuuri neli korda järjest. Alguseks on see super, sest iga korraga saan üha paremaks ning seda suurem usaldus mu klientidel minu suhtes tekib. Tunnen ennast ise iga päevaga üha kindlamalt ja see loob parema suhte ka reisijatega. Kogu saladus peitub ikkagi selles, et tuleb jätta mulje, et mina tunnen ennast hästi ja kindlalt. See toimib 100%! Eilegi näiteks sain pärast orientation walk’i Vilniuses tagasisideks, et tegemist oli ülimalt vahva ja informatiivse jalutuskäiguga. Jäta mulje, et oled in ease ja see petab kõik ära. Ehk siis do  not take life or yourself too seriously. Aitäh, Jocke, et seda ikka pidevalt meelde tuletad 🙂

Aga tõepoolest naljakas, kuidas see töö mind nii lühikese ajaga muutnud on. Puudub igasugune helistamishirm, sest kui on ikka vaja asjad tehtud saada, siis pole isegi aega mõelda sellisele asjale enam, et ma ei julge helistada. Muidugi üritan enamik asju ära teha e-maili teel, sest see lihtsalt hoiab raha kokku, kuid ma ei tunne end enam ebamugavalt, kui helistama pean. Eile suutsid mu kliendid lõunasöögi ajal mult välja puurida, kui vana ma olen ning ütlesid, et minu vanuse kohta olen ikka väga mature ja palju näinud ning neil pole ühtki kahtlust, et ma suudan nad toimetada punktist A punkti B. Lahe on jälgida tegelikult, kuidas inimesed nädala jooksul avanevad, kuidas neist võib tekkida hoopis teine ettekujutus kui esmakohtumisel. Põnev näha, mida see hooaeg endaga kaasa toob.

Lugesin täna oma mõningaid vanasid FB postitusi. Aasta tagasi panin kirja mõtte, kuidas ma ei muretse enam raha või töö pärast, ma teen seda, mida elu mu teele ette saadab ja uudishimulikult avastan erinevaid radu. Ja no tõepoolest, täiesti uskumatu millisele teele elu mind saatnud on! Let go and life brings you awesome opportunities as well as incredible people! Teema, millest ei väsi kunagi.. Minu inimesed!!!

See töö õpetab mulle üksinda olemist. Läbi üksi olemise õpin üha rohkem väärtustama ka omi inimesi. Jah, kõigil on oma elu ja omad tegemised, kes ikka jaksab minuga mingit netipidu pidada, aga teie, kes te minuga päriselt kontakti hoiate, teadke, et just teie hoiate seda motivatsiooni, mis mul on. Üksinda oleme me ise, aga koos oleme veel midagi veel rohkemat.
Üks teema, mille üle olen veel palju mõelnud, on et eesti inimene on tänu välismaistele mõjudele väga palju muutumas. Jah, see on loomulik, sest elu ongi pidev muutus. Aga mulle tundub, et me oleme kaotamas oma loomulikku introvertsust ning üritame olla üha rohkem avatud, naeratavad ja naljakad, sest see on tavapärane teistele kultuuridele. My message is that never lose yourself. Never. Naudi õhtuid väikses seltskonnas, ära ürita kõigile meeldida või kõigiga sõbraks saada. See pole niikuinii võimalik. Mina olen inimene, kellel on end palju lihtsam väljendada kirjalikult, mis on ka introvertse inimese tunnusmärke. Päevasel ajal kui work mode is on olen  ma täielik ekstravert, kuid õhtul üksinda hotellitoas aega veetes saab minu sisemine introvert kenasti toidetud. Kuigi peab tõdema, et see on ka aeg, mil tekib kõige suurem igatsus. But life is that way what can you do. Ma tegelikult olen väga rahul ja see eluetapp on mulle õpetamas niiii palju!

Ja lõpetuseks armas verisioon Ewert Sundja loost, mis originaalis on linti lauldud Liisi Koiksoni poolt. Ehk siis lugu “Üksinda”, mis oktoobrikuus sai salvestatud minu kalli Laura poolt. Love you, pretty girl 🙂

Hoian teid ikka kursis. Aitäh teile. Kallistan 🙂

Blogi Mõtisklused