Kaks salatilehte ja palju rukkileiba

Ehk siis olen jõudnud Helsingisse ning alustasin päris oma reisiga! How exciting is that?

Hommikul kell 10:30 väljus D-terminalist Tallinki laevake Superstar, mis juba kaks tundi hiljem Helsingis randus. Kuna ma viimase nädala aja jooksul end just eriti palju ei liigutanud, sest nädal oli täis imearmsaid inimesi ja vahvaid sündmusi, siis otsustasin kõikide oma kodinatega hotelli jalutada, mitte selle tumerohelise trammi peale istuda, mis sest, et firma oleks pileti kompenseerinud. Kuigi magada olin öösel saanud vaid 4,5h, mis tõenäoliselt oli ka kogu eelneva nädala keskmine unetundide arv, siis sellegipoolest jõudsin 45 minuti pärast rõõmsalt kohale. Tegin aga rõõmsalt check-ini ära, pesin end puhtaks, kuid plaanist olla asjalik ei tulnud siiski midagi välja. Pärast ligi kolmetunnist pauernäppi oligi käes aeg, et grupiga kohtuda. Seekord mul siis 6 inimest grupis, üks armas abielupaar Austraaliast, 1 naine Šotimaalt, kes on neist ka kõige noorem ehk siis 40ndates, üks naine Kanadast (kelle puhul on esmamulje, et ta vist ootab, et ma olen ta lapsehoidja, aga esmamulje võib olla täiesti petlik!) ning kaks naist taaskord Austraaliast. Seega pigem on meil naistegrupp.

Juba jõudsid nad minult küsida, et mitmendat hooaega ma Intrepidis töötan, aga seda nad minult siiski välja puurida ei suutnud, et see mu päris esimene reis on. Welcome meeting läks hästi, sai kõik olulise kenasti 25 minutiga räägitud ning mingist närviminekust ei olnud lõhnagi. Võib-olla ma polnud veel korralikult üles ärganud, aga jap, ei ühtki kiiremat südamelööki, lendasin peale nagu vana rahu ise, nagu endal oleks täiega teada, mida ja milleks ütlema peab. 😀 Aga tundub, et pettis ära!

Helsingis tunnen end ikka täieliku turistina, sest ma pole ise veel kunagi siin tegelikult päris ringi käinud ja vaadanud. Hoonete nimedest pole aimugi, aga eks ma pean siin hakkama nende poolikute päevadega end siin veidi kodusemalt tundma. Vähemasti restorani, mille reserveerisin, leidsin kenasti üles, kasutades veel üht shortcutti ka, ehk siis plusspunktid mulle, jess! Söök oli hea ehk siis sõin reaalselt kõige odavamat salatit, mis maksis 5.30 ja koosnes liialdamata kahest salatilehest ja kahest porganditükist, agaa pluss on see, et söö tasuta leiba nii palju kui tahad ja no salati dressing on superhea! Aga tõepoolest jõhkralt kallis on siin, üks klient maksis klaasi valge veini eest 10 euri, but still didn’t complain since the food was good.

Homme päeval siis jõuame taas Tallinnasse. Kodus on ikka ja alati imehea! Viimane nädal kuidagi tõi nii kohale. Mul pole kunagi olnud nii tihedat graafikut, iga päev toimus midagi. Loomulikult pole ma vist ka nädalaga elus nii palju raha kulutanud, ent nüüd ongi aeg teha tööd ja lõpuks raha tagasi ka teenida. (Ja sina nunnu, jah sa tead küll, kes sa oled, siis pärast palgapäeva on õhtu minu kulul! ) Reis saab kindlasti olema põnev ja täis väljakutseid ning see on ka üks põhjustest, miks ma seda üldse teen. Ma tundsin juba täna, et proovilepanekuid saab olema mitmeid, kuid ma kavatsen anda endast 100%.

Ma mõtlesin tagasi nädalale Eestimaal ja ma taipasin, et mul on palju tuttavaid. Mul on ka sõpru, kuid selliseid pärispäris deep tasandil connectioniga minu inimesi on käputäis, kuid see teebki neist minu inimesed.  Ja nii see peabki olema! Ma olen õnnelik kogu oma suhtlusringkonna üle, aga lihtsalt oleks ju ettekujutlematu, kui avaksin end kõikidele inimestele sedasi nagu teen seda nendega, kellega ma tunnen, et see on päris, tõeline, võib-olla öelda, et sõnadesse pandmatu. Jah, see on sõnade tasandist midagi palju ülevamat, see on midagi palju sügavamat. Iga inimene on minu elus põhjusega, iga inimene tuleb põhjusega ja see kes läheb, see ka läheb põhjusega.  Ja see on teema, mida ma tõenäoliselt jään alati kommenteerima ja mainima siin blogis. Ehk siis inimesed ja sõbrad. Üksi on hea? Jah. Aga ei saa unustada, kuivõrd tähtis on sotsiaalsus. Kui ikka liiga mitu päeva jääb pläkupläku tegemata, siis mina enam normaalselt ei funktsioneeri. Leia omad inimesed ja lihtsalt ole nendega ja ole nende jaoks olemas, nii lihtne ongi :)))

Let’s start with the fun facts:
– käisin esmaspäeval juuksuris
– ma peaaegu kaotasin juba enne reisi firma krediitkaardi ära
– jõudsin eile koju kell 4
– Mari Jürjens on niii päris! Imeline kontsertelamus täpselt õigel ajahetkel
– Tallinnas on väga keeruline leida printimisteenust, aga Ahtri tänaval tehti ära
– homme kell 16 teen Tallinna vanalinnas Orientation Walki
– mu onul oli kunagi õppejõud Armas Varvas
– mu jalg suri just täiega ära
– panin täna ikka ripsmetušši ka peale, et klientidele muljet avaldada
– sain kiita, et mul pidavat imehea inglise keel olema (ise küll nii ei ütleks)
– ise vist alati enda suhtes liiga kriitiline
– aga üha rohkem julgen olla see tõeline weirdo, kes ma olen
– kes meist üldse normaalne on?
– kas keegi teab, kust tuli hashtag #printsessideprintsess?
– peaks vist juuksed eventually jälle pikaks kasvatama
– sirgendajat pole enam, käisin eile Butterfly’s sirgendamas
– Tallinki taksojuhtidele meeldib ühe korra asemel helistada 5x

Lähen nüüd magama. Aitab küll, unevõlg on tarvis likvideerida. Nüüd olen ametlikult work mode’i sisse lülitanud, mis tähendab, et printsess vajab oma beauty sleepi, mis on kindlasti vähemasti 8h iga päev. Ilma naljata. 🙂 Kvaliteetuni=kvaliteetne töö.

Mmuaahh ja kirjutamisteni ❤

 

 


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s