Hei!

Kiire kokkuvõte. Olen Berliinis, mis on lihtsalt ulmeliselt äge linn! Siin koguaeg toimub midagi, inimesed on huvitavad, igaüks oma nägu ja kedagi ei huvita, mida teised arvavad. Vibe on üllataval kombel imehea. Tavaliselt linnades, mis on üle elanud kohutava ajaloo, tunnen end halvasti, aga siin on tõesti hea olla. Ma pole kunagi olnud suurlinnade fänn, aga mõned päevad siin veeta, on küll luksus omaette.

Igatahes, mu teine treeningreis on läbi saanud ja emotsioonid on ülimalt positiivsed. Mul oli kõige ägedam trainer üldse, kellega meil klappis juba esimesest sekundist alates, kui me Prahas kohtusime. Oma inimese tunned alati ära ning lihtsalt see tunne, see kerge ja õige tunne, kui oled oma inimese seltskonnas, see on hea. Ei eksisteeri imelikku vaikushetke, sest lihtsalt ei ole imelik vaikuses istuda nagu mõne inimesega. Kallistused on siirad, naljad tõelised ja ei loe, et tunned inimest alles mõne nädala. Lihtne on end avada nendele, kellega tunned sidet. Seega, tänks Unikas, mul on nüüd üks tõeline sõbranna jälle juures 🙂

Eilsel farewell dinneril tõime kõik välja oma kõige positiivsemad ja negatiivsemad hetked reisist. Kirjutan need siis juba siia ka üles. Minu reisi tõeline highlight oli kindlapeale kayaking Aukštaitija national parkis Leedus. 2,5h paadis oma imearmsa 61-aastase Rhondaga, kellega suutsime otsa sõita igale puule ja oksakesele, oli tõeline kvaliteetaeg. Ma pole vist kunagi elus 2,5h jooksul nii palju naernud. Minu teine highlight oli tõenäoliselt sprint Vilniuse bussijaamas Varssavi bussi peale. Nimelt teetööde tõttu jõudsime Vilniusesse planeeritust 1h hiljem, mis tähendas, et meil oli Poola bussini aega täpselt 5 minutit. Ma pole elu sees nii kiiresti jooksnud vist, aga vähemasti meie grupp sai kenasti pardale, sest suutsin meile võita 4 lisaminutit. Yay, I did good!
Kõige negatiivsem oli minu jaoks Warsaw Uprising museum. Miks? Sest seal oli liialdamata 250 last, kes lihtsalt tunglesid ringi ning ei lasknud rahulikult süveneda, lugeda, keskenduda. Muuseum ise on megahuvitav, kuid kahjuks ei saanud seda absoluutselt nautida. Üks naljaks juhtum oli veel muidugi Varssavi restoranis, kui küsisin -Could we have a tap water for the table?
– No
– Eem. Ok. But could we maybe get big bottles of still water?
– No

Ehk siis jah, see juhtus päriselt 😀 Söök oli okei muidu. Ma pole kõige suurem Poola köögi fänn, aga pierogid teevad ikka oma töö ära!

Hmm, mis siis veel? Kiirkokkuvõte sai vist kenasti tehtud. Löön veel mõned tunnid aega surnuks Berliinis ja siis põrutan lennujaama poole. Täna õhtul jõuan tagasi Eestimaale, kus ootab ees tihe programm sõpradega kohtumiste näol ja ma juba niinii ootan seda! Alustan juba täna õhtul, jee! PS! järgmine nädal võib mind ka Tartus kohata.
Loomulikult tuleb teha ka ettevalmistusi esimeseks sooloreisiks, kuid ma olen täiega valmis ja siiani ülimalt õnnelik, et seesuguse tööotsa peale kuidagimoodi sattusin.

Anyhow, olge nunnud ja kasutage hashtage! Näeme 🙂

Blogi Mõtisklused