Tsauu!

Feelin’ so energized, et otsustasin kohe kirja panna siia midagi. Olen Riias hotelli fuajees, kõlab lugu Rude , mis on üks läbi aegade lemmiklugusid mul YOGAFUNCist ning tuju on lihtsalt hea. Tegin check-outi ära, allkirjastasin lõpuks oma ametliku töölepingu, panin nokkmütsi pähe, sest äkki olen siis lahedam (haha, päriselt kirjutasin selle siia just? :D) ning tunne on selline, et vallutaks kohe maailma.

Ärkasin hommikul juba kella kuue aeg, läpakas voodi kõrval endiselt mingeid hääli tegemas, sest jäin magama poole Eurovisiooni pealt. Oleks ikka pidanud hoopis Padjaklubi vaatama, sest hommikul uudiseid lugedes sain aru, et kõige suuremad Eurovisiooni fännid ehk eestlased ei saanudki finaali. Nouu, Jürii, mulle sa meeldisid küll, kui ma sind Athenas kuulamas käisin 🙂 Agaa, see vist polegi tähtis, täna jälle päike paistab, kell kolm istume oma private bussi ja hakkame sõitma Klaipeda poole. Meil on niii vahva ja kokkuhoidev grupp, kellega on nalja nabani ning lisaks on minu seekordne trainer aka tour leader lihtsalt täielikult my kind of person. Tüdruk, kes on spirituaalne, mediteerib, joogatab, sööb täistaimset toitu, ent aeg-ajalt naudib ikka veini ka :). Kuigi mina võtsin vastu otsuse, et see reis austan oma keha rohkem, söön korralikult ning alkoholi võlud jätan neiks päeviks, kui reiside vahepeal kodumaale satun ja oma imearmsatega aega veeta saan. Need kaks päeva, mil kodus olin reisi jooksul, andsid niii hea laengu. Emadepäevadinee Luccas ning pärast emmega lobisemine kella kolmeni öösel, mis kulmineerus sellega, et ta ütles, et ta nii uhke mu üle. Jeeee! Isn’t that what we all want to hear?
Tallinnasse satun ma suve jooksul päris tihti, enamasti pühapäevadel ja esmaspäevadel, samuti on suhteliselt tõenäoline, et oma üksikud vabad nädalad veedan samuti Tallinnas, kuigi mul on siiski ka plaan Tartusse jõuda, sest seal on mõnna ja rahulik ja hea. Kodu nr2 kindlapeale!

Mis siis veel? Teine treeningreis on käimas, kuid tunne on selline, et tahaks juba ise kogu seda asja juhtida, saaksin väga hästi hakkama, ma usun. Tahaks end juba proovile panna. Hetkel on rohkem selline tunne, et tolknen kaasas ja vaatan, kuidas asjad käivad taaskord. Aga eks ma siis naudingi veel seda vabadust, head seltskonda, ilusat ilma, loodust, võõraid paiku ja mis siin salata, mulle isegi makstakse selle eest, et ma siin olen, kuigi tegemist endiselt treeninguga. Lisaks peab tõdema, et see on ikka täielik luksus, et mul on igal pool oma isiklik tuba. Jah, see hetk, kui ametlikult juba oma isiklikke reise juhin, on mulle muidugi ette nähtud privaatne tuba, kuid treeningul ma ei osanud seda oodata. Ma ikka vajan väga oma personal space’i ning esimesed kolm nädalat, kui mul seda ei olnud, oli ikka paras struggle küll.

Also, tegelt ka, be careful what you wish for. See töö ei ole olnud minu suur unistus, ma isegi ei osanud millestki sellisest unistada. Ma täitsin Austraalias olles ära nende application’i, mille ma täiesti juhuslikult nende kodulehelt leidsin, üldse midagi sellist otsimata. Kui nad mõne nädala pärast ütlesid, et tahaksid minuga intervjuud teha, siis ma juba vaikselt hakkasin soovima. Pärast intervjuud soovisin veel rohkem. Ja päev enne jõule tuli kutse treeningnädalale Bledis. Seal mulle öeldi, et nad teadsid juba pärast application’i saamist, et mina olen üks, kes nende heaks sel hooajal tööle hakkab. I was rather surprised but at the same time I wasn’t. Mul ikka mingi sisetunne ütles, et nüüd tulebki see suur muutus ning ma olen selle üle ülimalt tänulik! Südamest tänulik. Lisaks elu tõepoolest toob ellu inimesi, sündmusi, võimalusi, mida ma olen siiralt soovinud. Aga there is a very thin line between wishing and wanting. Wanting something really bad. Almost obsessing. Seega katsu olla teadlik, mida sa tunned, mida sa soovid, mis muutub juba lihtsalt kinnisideeks. Universum on sinu poolel, kui sinu soovid on isetud.

Ammu pole kirja pannud ühtki tarka mõttetera. Hmm, kas peaks? Praegu on kuidagi nii, et ma ei tegele usinalt mingi sügava mõtte/tõe leidmisega. Ja see on päris hea tunne. Selline vabadus on. Selline kulgemine ja hetkes olemine. Tõepoolest olen kohal. Selline vabadus, mida teavad ainult tüdrukud, kes ei kanna rinnahoidjat :D. Aga võib-olla selle üle võiks vahel mõelda, et miks just teatud hetkel need inimesed, kelle peale sa praegu mõtled, su ellu sattusid. Jah, sa tead küll, kes nad on ja miks sa neile mõtled. Sul on nendega hea, sest sul on nendega lihtne rääkida, lihtne olla tõeline sina. Olla autente, proovimata ennast muuta, täpselt selline haavatav naljanina või draamakuninganna või kes iganes. Lihtsalt sina. Ja siis arenda mõtet edasi. Milline olen ma tööl? Milline olen ma kodus? Milline olen ma vanaemaga? Milline võõrastega? Jah, meil on kõigil mitumitumitu erinevat külge, kuid saab veel selgeks õppida veelgi rohkemaid minasid, keda tegelikult ei eksisteeri. Ära karda olla mina ise. See on tõeline väärtus ning sedasi oled sa kõige hinnalisem nii endale, kui ka inimestele enda ümber. Ja inimesed peavad ümber olema. Jah, metsas on hea elada, vaikne ja looduslähedane, aga veel parem on metsast välja tulla, kallistada südamega ja lobiseda hingega ja tunnetada vaimuga.

Hommikune YOGAFUNC oli raske ja lõbus. Nagu ikka. Trenn on olnud viimastel nädalatel tagaplaanil, kuid eks peab ennast selles osas veidi sundima hakkama. Keha vajab liikumist, läbi selle austan oma keha, läbi selle olen kehale tänulik. Annan endale aru, miks ma seda tegema pean. On aeg muutusteks. Loodan, et minu funcsterid on õnnelikud, kuid kui te minult küsite, kas ja millal ma tagasi tulen, siis mu vastus on endiselt: ma ei tea. Ma tõesti ei tea, kuhu suunda elu mind viib, mida ma teen poole aasta, aasta või kahe pärast, ent ma tean seda, et ma olen niivõrd tänulik teile, kes te minuga kaks aastat funcisite, mulle jõudu andsite, imelist tagasisidet jagasite ja naeratavaid südameid avasite.
Probably I’ll be back teaching one day, but when.. Nobody knows.

Ja nagu mulle vahel postitusi lõpetada meeldib, siis siit tuleb fun facts’ide rida:
-Riia tegi plätud mustaks
-Imelik on Tallinnas hotellis magada
-Sloveenias on 19-aastane poiss, kellel on oma küpsiseäri (jah, see on SEE kutt)
-Eesti tõepoolest on WIFI paradiis
-10 päeva pärast Berliin -> Tallinn
-Mul pole Eestis ühtegi tuttavat, keda keegi teine minu sõpradest ei teaks
-Riias saab vene rahvusest inimene ikka peksa, ainult sellepärast, et ta on venelane
-Riia linnapea on venelane ja pmst ei räägi läti keelt
-Tabasalus saab nüüd batuudil hüpata
-9-aastase Maarja highlight oli, kui ta Piret Järvisega pilti sai teha lennujaamas
-äkki oli see hoopis 12-aastane Maarja?
-commitment issues
-austraallased ei hinda mu selfie sticki üldse 😦
-kas keegi teab, mis selle Chalice’i laulu originaalpealkiri on, kus ta laulab, et närv ei ole Sharm el Sheik, kuhu minna? (eile peaaegu, et läksin Sharm el Sheiki, sest WIFI ei olnud mu sõber, kui tahtsin feisstaimida)
-kes minuga veel feisstaimida tahaks?
-ma olen veel eriti tänulik kõigile teile, kes te olete minuga kirjutanud või helistanud, kui olen kontaktis teiega, siis on niivõrd kindel tunne eemal olla 🙂
-aitäh ka kõigile, kes te distantsilt kaasa elate ja blogi loete.

Juhhei, olen üks õnnelik plika. Üks kummaline weirdo, kes ajab oma asja, kes vahel tõuseb kell kuus ja kell 10 teeb lõunauinakut, kes võib vestlust pidada ainult hashtagides, kuid armastab ka vaikust. Ja head veini. Mmmuahh ja kirjutamisteni!

Vahel tunnen minagi
et karta pole midagi.
Seda räägid sinagi,
ära pimesi usalda kedagi.

Blogi Mõtisklused Reisimine intrepid