Ahoi!

Lõpule on jõudmas esimene treeningreis ehk siis olen saabunud Budapesti, kust ülehomme lendan edasi Helsingisse. Saan veeta emadepäeva kodumaal, mis annab kindlasti palju head energiat 🙂

Mis ma siis vahepeal teinud olen? Tegelikult on seda ülimalt raske kokku võtta, sest emotsioone on olnud niivõrd palju ning see on lausa hämmastav, kuidas aja mõiste muutub, kui koguaeg tegevuses olla ning ümberringi on kõik uus ja huvitav. Inimesi on teele sattunud erinevaid, kuid ma vist ei hakka pikemalt esimese reisi klientidest kirjutama, kuid seda võin öelda küll, et täitsa vahva punt on! Võib-olla naljaka poole pealt võib välja tuua selle, kuidas üks austraalia kutt on vahetpidamata Tinderis ning üks austraalia naisterahavas joob isegi lõunasöögi kõrvale Bacardi rummi, kuid alati ilma jääta ning dieetkoolaga. Nalja saab meil siis palju, vahel naerame lausa pisarateni ja ei ole üldse vahet, et vanusevahe mõnega siit on üle 50 aasta.

Päeval, mil kõik Prahast Poola Kudowa nimelisse väikelinna suundusid, andis minu manager mulle loa sõita ülejäänud kambast 100km eemale Wroclawi, kus teistega koos astus lavale ka minu armas Laura. Kontsert küll suurem asi elamus ei olnud, kuid niii hea oli rääkida taas eesti keeles juttu, nautida seltskonda, mille ise olen valinud, sest see teeb rõõmu, rääkida elust ja ilmast ja oma päris mõtetest, mitte sellest, kust ma pärit olen, mida ma koolis õppisin või kellena mu vanemad töötavad. Lisaks oli veel suur pluss, et sain ööbida ÜKSINDA omas toas, mitte küll just liiga kaua, sest õhtu läks pikale ja hommikul oli äratus kell 5:45, kuid kindlasti oli see kõik väärt seda, sest ühe päevaga laadisin oma patareid taas täis ning palju rõõmsama meelega seadsin sammud Krakowisse, kus samuti ühe sõbraga kohtusin.

Treeningreis on tore, ent vahel quite challenging. Miks? Sest mina olen lihtsalt üks väike minion, keda väga tõsiselt keegi klientidest hetkel ei võta. Vahel ikka antakse mõni ülesanne, mille läbi viimisega olen küll kenasti hakkama saanud, kuna aga mina pole vastutav inimene, siis pigem oodatakse ikka päris tour leader’i kinnitavat sõna või märguannet. Aga no worries, see mind rohkem kasvatabki ning paneb kindlamalt vastu astuma reisile, mille ise läbi viin – kusjuures praeguse seisuga on kõige noorem klient minust 20 aastat vanem, kõige vanem aga 55 aastat vanem 🙂 Meil saab kindlasti vahva olema!

Homme siis veel vaja teha raamatupidamist, reisi tagasisidet, kohtuda manageri ja tour leaderiga, tõmmata otsad kokku ning laupäeval juba 6:25 tõusen lendu Helsingi suunas. Mul on äärmiselt hea meel, et minu põhilisel reisil kiikan ma läbi Tallinna ning saan tulla teie armsatega teed jooma (loe: õlut) ja nalja tegema. Uskuge mind, see hoiab mõistuse selgena ning hinge helgena ja annab tohutult palju jõudu, et olla sellel ametipostil edukas. Kui sa ikka päris maailmast isoleeritud oled, siis isegi minusugusel ekstraverdistinud introverdil on raske ning tekib vajadus oma inimeste järele. Enne kui ma asun oma kuuajalisele (sest graafik on mul hetkel juuni lõpuni vaid) vahetusele, olen ma nädalakese meie armasas Tabasalu segasummasuvilas ka pesitsemas. Ehk siis 21-28 mai olen jälle täitsa Eestimaalane. 🙂

Long story short, mul on kõik hästi, tellisin endale uue kergema joogamati reisimiseks ning ootan põnevusega, mida uued paigad mu ellu toovad.

• 14.mai on Eurovisioooon!! (Ma olen siis Vilniuses, mis ei tähenda kindlasti, et ma seda ei vaataks seetõttu, ma suurim fänn, kindlalt vaatan!!) #marko
• matkasaapad toon koju tagasi, võtan hoopis jooksutossud
• kõik raamatud jäävad ka koju, kuidagi ei suuda lugeda siin
• grupis on inimesed, kes kardavad hitchhike‘reid
• minu meelest on kõik inimesed head
• parim hetk on aga see, kui saan neist eemale oma tuppa 🙂
• aga mul pole oma tuba olnud juba kolm nädalat :)))
• elu õpetab
• kallidpaid, kukununnud ❤
• pilte näeb instagrammmmist #grateful

Blogi Mõtisklused Reisimine