NB! Spoiler alert!
Woah! Eesti teater on midagi võimsat, midagi, millest hakkan nii nii väga puudust tundma.

Täna siis käisin Vabal laval kaemas lavastust “Sugu: N” ühe armsa sõbraga, kelle üle olen väga tänulik. Need neli naist seal laval puudutasid teemasid, mis on praeguses ühiskonnas ikka väga aktuaalsed. Alustuseks siis  Mari-Liis Lille pöördumine, milles tõi välja soolise ebavõrdsuse. Ilmekad näited, kuidas isegi naisterahvad peidavad näo liiva alla ja ei julge sõna sekka öelda, ei julge oma õiguste eest seista. Võrdsuse vastand ei ole erinevus. Me ei pea kõik käima ringi rohelistes särkides, mehed ei pea hakkama lapsi sünnitama ega naised aega teenima. Võrdsuse vastand on ebavõrdsus. Mismõttes saavad mehed rohkem palka? Miks on aktsepteeritav vägivald naise suhtes – mida ilmestas väga hästi Hilje Murel, kes pidas monoloogi teemal, kuidas temal on kõik väga hästi, tal on mees, lapsed, “õnnelik abielu”. Talle meeldibki kodu koristada, olla kodune ja see on okei, kui mees vahel lööb, vähemasti on mees. Ja see, et ei tegeleta sellega, mida süda ihkab, vaid kogetakse hingelist valu, on okei, sest mees on see, kes toob raha koju ja tema otsustab, kuidas võiks ja kuidas peaks olema.

Muidugi meeldis mulle, et polnud asja liiga tõsiseks pööratud ning naerupahvakuid oli palju. Evelin Võigemast sai suure aplausi osaliseks igati väljateenitult spordireporteri etteastet tehes. Kirjeldas väga ilmekalt ühe naise argipäeva, mis enamasti algab 6.45, aga vahel ka 3.58 või 7.14, tuleb ise kõigepealt silmad kinni endale kohvi keeta, seejärel lapsed äratada, neile täistera kaerahelbeid keeta ja muidugi peab olema pudru peale panna mitut erinevat moosi. Ennast tuleb riidesse saada, lapsed ka ja viia nad erinevatesse linna otstesse kooli. Vahel jääb üks haigeks, aga tööle tuleb ikka jõuda. Pärast tööd lapsed huviringidesse, toidupood, õhtusöök, tolmuimeja, pesupesemine, unejutud ja siis lõpuks näeb meest ka, kes pärast kümne sekundilist spurti voodis ikkagi magama juba jääb. Saan aru, et see on kerge liialdus, kuid samas siiski väga paljude naiste igapäev. Muidugi ei saa seda kanda üle kõigile, kuid on kurb tõdeda, et seda kohtab liigagi palju. Miks on normaalne, et naine on justkui teiselt planeedilt, kes jõuab kõike? Ja kui ei jõua, siis tunneb end süüdi? Süütundest tegi pika monoloogi Ursula Ratasepp. Eriti puudutas ta süütunnet lapse ees. Ema tunneb end süüdi, kui pole lapsele piisavalt pakkunud turvatunnet või siis tunneb end süüdi, kui enda last liialt isoleerib. Ema tunneb end süüdi, kui laps on haige, ema tunneb end süüdi, kui laps ei saa koolis hakkama, kui lapsel pole sõpru, kui ta ei jõudnud tema lasteaia jõulupeole ega hambaarstile. Ma leian, et ema ja lapse suhe on midagi eriti sügavat. Ja need asjad ongi kõik omavahel seotud. Ent midagi ei muutu, kui iseendale ei andestata. Ja kunagi pole ainult ema süüdi. Ema mängib muidugi oma rolli, kuid ema pole süüdi. Elu juhtub, meie võimuses on seda dirigeerida.

Kes lavastust näinud on, siis kindlasti teab, mida ma mõtlen kodumasinatega abiellumise all ning laest laskuva Evelin Võigemasti haaret nõudepesumasina järele. Naised on kõigeks võimelised, võivad puuride ja saagide abil valmistada ka rikkaliku õhtusöögi, võivad lüüa end üles, pingutada, et oma mehe jaoks hea välja näha ja pakkuda armastustunnet, kuid kui mees on koguaeg tööl, siis ei saa ta seda kunagi kogeda. Naine loobub, kuid haavad jäävad. Ikka ja jälle satub selga see vahukoore, šampuse ja õhtusöögi jääkidega kleit, mis on külm ja räpane ning meenutab seda tunnet, mida keegi tegelikult tunda ei taha. Aga elu õpetab, kõik on põhjusega, peab minema edasi.

Lõpuks jõuan ikkagi enesearmastuseni, väärtustamiseni. Mina olen poliitikakauge inimene ja selline lillelaps pigem. Minu jaoks ei muuda maailma ja siin toimuvat valitsus või riigikogu, vaid meie ise. Muutus algab meist endist. Be the change you wish to see in the world. Gandhi. Ehk siis jah, see tõepoolest vastab tõele, et me saame tagasi seda, mida ise anname, jagame, kiirgame. Teatril on võimalus tõstatada probleem, tuua see nähtavale, isegi pakkuda lahendusi, ent lahendada saame neid vaid ise.

Täna oli jälle nii hea päev ja kuidagi üldse pole sellist tunnet, et ülehomme ära lendan. Kuidagi vist olen õppinud tõepoolest rohkem hetkes elama. Iga päev on väärtuslik. Kui täna Looduspere poes armas müüa mind ostu eest tänas ja ütles: “külastage meid jälle”, siis läks nägu naerule ja ütlesin, et muidugi külastan. Polnud kahtlustki, et ta tekitas minus hea emotsiooni oma soojusega. Ja päev läks aina paremaks, sest Gina ja tema trenn on midagi imelist. Viimsi inimesed käige kindlasti tema juures, ta on üks väheseid, kes tekitab mul sees niivõrd hea tunde, et seda ei annagi sõnadesse panna. Ma küll täna proovisin, ent ega ma lihtsalt tänamisest kaugemale ei jõudnudki, ilusad sõnad ja soe kalli ütlevad samas vist piisavalt :). Õhtul siis aga teater, F-Hoone ja Popular kallite, soojade, nunnude ja heade sõprade seltsis ning võib kindel olla, et uni tuleb hea ja rahulik.

Random facts:
-tomatimahl on hea
-mul pole enam autot
-ostsin üle pika aja endale CD-plaadi (No moon at all – Laura & Joel Remmel)
-Eeva Talsi ja Juhan Aru uus plaat on ka mõnus!
-armastan oliive, eriti musti, söön neid iga päev
-lähen homme vanaisa-vanaema juurde lõunale
-sõin õhtul kooki
-Suzi Vesik on viimase aja üks naljakamaid karaktereid
-käisin kunagi vähemalt 2x päevas trennis
-on öö
-tahan minna oma Poola sõpradele külla ASAP
-Jaak Sooäär is a genius
-kunagi pinksivõistlustel kui võtsin soojendusdressi seljast, tõmbasin püksid sellise hooga ära, et tõmbasin alla ka lühkarid ja aluspüksid ning seisin piinlikult palja pepuga keset Kristiine spordihalli
-kriitilisus pidavat reied suureks tegema
-mu lemmikapp on Instagram
-road becomes my home
-kultuur on oluline!

Blogi Mõtisklused kodu kultuur mõtisklused teater