#sai

Kõik sigivad ja sagivad
nagu mingid hagijad
või siis hoopis nagu masinad?

Ümber ju nii palju ilu
ja kanalites liiklevaid paate.
Ometi end kokku pressima pidin kui kilu,
et saaksin silmi ilusaima vaate.

Spagett on sõber tomatiga
basiilik aga rukolaga,
väikse veinilonksuga
keel see lonkab mõnuga.

Jäätis see mekib hästi,
pintsli paneks terve kasti.
Saigi paitab maitsemeelt,
isegi kui ei oska itaalia keelt.

Kui keegi minult hiljem küsib,
et mida sa siis Itaalias tegid?
Julgelt vastan, häbenemata,
sõin nii palju, et paha hakkas.
IMG_9886

Seesugused read panin kirja Veneetsias olles.. Aga alustagem algusest.
Laupäeval maandusin Roomas, kus kohtusin Eugene’iga, kes õpetab tantristlikku Viie Rütmi Tantsu. Tema läks jagama oma energiat ja teadmisi roomlastest huvitatutega, mina aga turistisin mööda selle ajaloolise linna tänavaid ja ohhetasin ning ahhetasin, kuivõrd ilus see paik on. Ükskõik, mida mulle varem sellest linnast räägitud oli, missuguseid pilte näinud või filme vaadanud, siis oma silma ja keha ning hingega seda kogedes on emotsioon ikka totaalselt erinev. Kui ikka Colosseum, Rooma Foorum, Pantheon, kirikud ja purskkaevud nähtud, oli süda rahul, et liikuda edasi.

Esialgne plaan oli minna San Marinosse. Kuna mul aga oli täiesti puudulik research, siis õhtul avastasime, et San Marinosse rongi ei sõidagi, kuigi ma enda teada olin sinna rõõmsalt piletid soetanud. Tuleb välja, et Itaalias on samanimeline tore pisike külake täiesti olemas ja sinna sõidab isegi rong. Roma Termini jaamas aga nägin, et esimene rong, mille peale pilet oli ostetud, sõidab otse Venetsiaase. Ilmselgelt polnud küsimustki, kus käesoleva päeva veedame. Kui vahel keegi ütleb, et Veneetsia pole midagi erilist, vaid linnake imepisikeste tänavate, paadikeste ja kanalitega, siis see ongi juba kõik, mis selle paiga ütlemata eriliseks teeb. Milline mõnus karge õhk, karneval, üllatusi täis tänavad ning tänavamuusikud. Minu süda oli igatahes rahul.

Veneetsiast edasi sõitsin rongiga Trentosse, kus veetsin vaid kolm tundi, et võtta edasi suund Firenze poole, kus elab minu armas sõbranna. Loomulikult läksime ristorantesse sööma: nautisime pitsat ja veini, mis on Itaalias au sees ning maitsevad IMEHÄSTI! Firenze on tore linnake, kus ma küll kunagi ei tahaks autojuht olla, sest tõenäoliselt ajaksin alla kõik ringi uitavad jalakäijad, ent omal jalal seal liigeldes ning nautides Toskaana ajaloolist arhitektuuri tõi hingerahu.

Ühel päeval sai külastatud seda viltust torni ja sellest järgmisel linna nimega Lucca, mis oli üdini positiivne elamus. Kui juba Tiskres on samanimeline restoran alati head emotsiooni pakkuv, siis see pisike linnake tegi seda kolmekordselt. Esiteks trippisime sinna koos minu armsate sõpadega, kes praegu pesitsevad Pariisis, ent otsustasid veeta pika nädalavahetuse Itaalias. Nii äge on kohtuda kallite inimestega kusagil täiesti kolmandas kohas, sest Eestis tihtilugu teed lihtsalt kokku ei satu. Luccas sain ma osa kodusest Itaalia õhtusöögist, Tartule sarnasest mökumelust ning sõbranna veritsevatest varvastest, sest jalanõudega sai tehtud väike valearvestus.

Itaalia on paik, kus igal linnal on oma vibe, igal piirkonnal omad tähtsamad road ning kohati erinev keel. Arhitektuur, kunst, pere, haridus – see kõik on tähtis, ent mida mina kõige rohkem muidugi kogesin, oli söögikultuur. See on seal au sees ning nautisin seda täiel rinnal. Ma pole vist elus varem nädala jooksul nii palju saia söönud ning päris suure tõenäosusega on mul nüüd ka esimese astme diabeet. Valge surm ulatas mulle väga lahkelt oma käe ning mina võtsin selle vastu suurima naeratusega. Ning kui juba söögist rääkida, siis pekske või paitage – ma sõin ka vegan variandi puudumise korral tavalist gelatot ning korra isegi mozzarellaga pitsat ja tiramisud. Nagu olen ka varem väitnud, siis elu muutub ja inimesed ühes sellega. Olen olnud poolteist aastat üpriski strict vegan toitumise poole pealt, välja arvatud muidugi vein, mida olen endiselt nautinud teadmisega, et selle tootmisel kasutatakse loomseid produkte. Sel reisil lubasin endale aga esimest korda mõned mitte vegan tooted/road ning jõudsin tõdemusele, et enamikku neist ma isegi mitte ei igatse ning enamgi veel, näiteks omlett mulle enam isegi ei maitse mitte. Seega ega ma endale cookin ikka ja alati vegan sööke, kuid kui vahel külas keegi pakub armastusega tehtud taimetoitu, siis võtan selle nüüdsest vastu. Liha kui sellist ei suuda ma aga kuidagi suhu võtta, peas käib läbi kogu see protsess, kuidas see tükike sinna taldrikule jõudis ning see ajab judinad peale. Veganlus on ikkagi tee jätkusuutliku tuleviku poole ning kavatsen seda elustiili edasi elada ning toetada. See toetab tervist nii füüsiliselt kui vaimselt ning ega neid põhimõtteid ühe Itaalia reisiga ikka naljalt minema ei pühi. Leian aga, et ükski äärmus ei toimi ning kui mul kunagi Saaremaal metsa vahel kanakesed ringi jooksevad ja mulle mune annavad, siis tõenäoliselt kasutaks neid isegi, et midagi head küpsetada. Omletiks aga sobib paremini kikerhernejahu, maitsemeeled ei võta enam loomset varianti kuidagi vastu.

Itaalia kohta veel nii palju, et Eestimaa noored, olgem tänulikud, et meil on lihtne tegelikult tööd saada. Seal riigis on tihtilugu reaalsus see, et oled 30, elad endiselt korterikaaslastega rõõmsalt koos, teed mõnd erialast praktikat, mille eest palka ei maksta ning sõltud vanemate rahakotist. Isegi doktorikraadi omaval noorel on raske tööle saada, sest ega soovitud ametit pidav vanem kolleeg lahkub postilt vaid siis, kui järgmine samm on otse mulla alla.

Reis oli imeline ning ülimalt spontaanne. Juba see mõtegi, et sinna minna, sündis millalgi detsembrikuu lõpul, kui siis jaanuaris Ukrainast naastes, hakkasin reaalselt vaatama, palju lennukipiletid maksavad. Kellele pakub huvi, siis pileti Tallinnast Rooma vahemaandumisega Amsterdamis, sain 137 euroga ning otselennu Milanost Tallinna 47 euriga. Mainides Milanot, siis vaid tunnikesega sealses centrumis sain aru, et see linn kohe üldse ei sobi mulle. Üüratult tähtis on seal käia ilusti riides ja siis osta veel rohkem ilusaid riideid ja siis neid teistele näidata. Mina aga olen hetkel just oma asjadest ning riietest loobumas ning nädala jooksul kandsin koguaeg üht ja sama teksapaari, nelja särki, üht kampsunit ning pusa. Lihtsuses peitub võlu ja niivõrd kerge on olla, kui omad vähe asju.

Mis siis veel? Ahjaa! Firenzes käisin ka trennis kolmel päeval. Tõepoolest, sealne Fitness Club meenutas mulle vana head GAGi võimlat. Ometigi polnud see mingi odav lõbu. Kolmepäevase külastuse eest käisin välja 30 eurot, mida siis ikka ka maksimaalselt kasutasin. Kolmapäeva õhtul käisin a’la KõhtSelgTuharas. Pole varem näinud treenerit, kellel oleks rohkem ükskõik. Ainuke mõte ta peas oli kindlapeale, et saaks vaid ära siit ja koju magama. Ei vaadanud silma, ei teinud midagi kaasa, ei suhelnud ning enamuse ajast oli meie poole seljaga. Aga kuna saia oli ikka palju söödud, siis endal oli mott laes ja koormuse sai ometigi korraliku, sest harjutusvara oli treeneril siiski kenasti olemas. Järgmisel hommikul võtsin vastu otsuse, et teen Kärdiga kuulsat Kayla programmi. Tookord oli siis käsil käte ning kõhulihaste kord, tõenäoliselt oli tegemist 4. nädalaga, pole päris kindel. No ikka täiesti hullumeelne, kuidas 28 minutiga tõmbad ennast täiesti ribadeks. Jõhkralt raske! Respect, kes seda 12 nädalat järjest teevad ja end lõpuni pushivad! Reede hommikul proovisin ära aga kohaliku nn jooga. Tore kogemus :D. Sai teha õlaringe ja põlveringe, päikest tervitada ning turiseisu teha. Sellega oligi tund läbi. Taaskord oli õpetajal rohkem kui ükskõik ning kui muidu itaallased on väga suhtlusaltid, siis vähemalt minul õnnestus käia kahe sellise tunnis, kes kõige enam siin maailmas ihkasid trennisaalist lahkumist.


Ometigi oli mõnus end liigutada ja huvitav näha teistsuguse spordiklubi elu. Olen niivõrd õnnelik oma spordiklubide üle, et üha raskem on mõelda, et juba 1.aprillil ongi viimane trenn mõneks ajaks. Millal jälle spordisaali pärast seda naasen, ei oska hetkel absoluutselt arvata. Elu on seiklus ja seigelda mulle meeldib. Ei tea, millal täpselt või kuhu ma paikseks jään, ent küll elu suunab ning mina usaldan ja naudin. Kolmapäeval lendan issiga Amsterdami ning veebruari viimasel nädalal lähme pere ja sõpradega Šveitsi mäevõlusid nautima. Vahepeal aga on ka kodumaal toimumas mõnusaid koosviibimisi, lavastusi ning muusikasündmusi, mida huviga vaatama, kuulama, kogema ja tunnetama lähen ning nii palju kui võimalik kohe silmast silma häälekalt tänama lähen, sest loome on midagi erilist, millega me kõik mingis vormis tegelema peaksime. Mis aga saaks olla suurem innustus tegelemaks sellega, mida sa armastad, kui siiras tagasiside, rõõmuhõise, soe kallistus või julgustav naeratus?

Igatahes mis siin ikka. Lähemalt sellest, mis mind aprilli keskpaigast alates ees ootab, kirjutan siis, kui oskan täpsemalt rääkida. Nii palju võin öelda, et alustan täiesti uue tööga minu jaoks tundmatus valdkonnas Eestist eemal ning esimeseks peatuspaigaks on Sloveenia. Samuti tegelen paberimajandusega, et alates novembrist kandideerida vabatahtlikuks vähemalt 5 kuuks ning eks seejärel paista, mis edasi saab. Usaldan elu, lasen sel voolata ja vaatan, kuhu ma triivin. Teele on sattunud inimesed, kellelt on palju õppida, tuleb vaid olla valmis ning avatud. Tunnen, kuis vahel pean astuma eemale kõigest tuttavast, kõikidest harjumuspärastest maneeridest ja lihtsalt tegema seda, mida aastaid olen edasi lükanud. Ning ma näen, et kui juba julgelt peale hakkan, siis elu juhib mind täpselt seda teed pidi, mis minu jaoks õige on. Vahel on see konarlik, vahel on see sile, siis tuleb ette mets või isegi raba, mõni kõrge mägigi, kuid see vaade sealt ülevalt on seda kõike väärt.

Mis ma aga tahaksin öelda absoluutselt kõigile, kaasaarvatud iseendale:
* mediteeri
* liiguta end
* laula, kuula muusikat, tunneta vibratsiooni, kirjelda seda energiat
* loo midagi, leia see enda miski
* unusta raha pärast töötamine, usalda südant, mitte dialoogi oma peas
* söö hästi, mõtle toidule
* ole tänulik
* armasta ennast
* ela loodusega kooskõlas
* anna teistele. Kes annab, see saab ka tagasi
* usalda elu
* reisi siis, kui pole hooaega

Woah! PS! Tänud, Kristel, leiva eest! See on sealmail tõeline hitt ning ainulaadne on see niisamagi. Ning tuleb välja, et ka Kalevi valge šokolaad mustikatega läheb hästi peale!


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s