Ma olen õppinud end kõrvalt vaatama ja märkama asju, mis varem mu tähelepänu üldse ei äratanud. Näiteks kuidas ma käitun erinevates olukordades, mis toimub sel ajal mu sees, kuidas ja kas ma suudan lasta halba energiat tekitaval blokeeringul minna või allun sellele tundele ja surun seda alla. Samuti missugust hääletooni ma kasutan, mida ütleb mu kehakeel, missuguseid tundeid tekitavad minus erinevad lõhnad, puudutused. Üleüldse olen hakanud huvituma rohkem erinevatest meeltest ja aistingutest, kui enne keskendusin pigem vaid visuaalsele ja sõnadele. Praegu olen aru saanud, kui vähe tegelikult sõnadega üldse on võimalik edasi anda ja kui palju rohkem suudab seda teha heli, vibratsioon, hääl, tämber, liikumine, tants, abstraktne kunst jms.

Keskkooli ajal pandi meid ikka kirjutama näituste ja etenduste kohta retsensioone. Alati otsisin ma sealt mingisugust detaili, mille kaudu peaks siis avanema teose mõte. Kunagi aga ei keskendunud ma sellele, et äkki autori tookordse mõtte või emotsiooni avaldab mõne detaili puudumine. Samuti on mulle südamele jäänud mingid vastikud lugemiskontrollid, kus küsiti, mis värvi pluusi kandis tegelane, kui ta nuttis ema surivoodil. No milleks seesugune nonsenss? Ja üleüldse, miks ei uurita, mis emotsioone raamat tekitas. Mida see õpetas? Kas äkki tulid üles mingisugused vanad tunded? Miks? Ei saa ju olla, et raamatul ongi vaid üks mõte ja üks sõnum. Kõik me oleme erinevad ja ammutame erinevaid sõnumeid. Ja kuna me elu jooksul ka muutume, siis üks raamat võib erinevatel eluetappidel pakkuda täiesti erinevaid mõtteid.

Rääkides muusikast, siis üha rohkem proovin minna sõnadest eemale ja uurida, kuidas paneb muusika ise mind tundma. Sõnad piiravad, neil pole kunagi seesugust võimalust anda edasi tunnet ja emotsiooni, kui seda on helivibratsioonil, mis mõjutab meid palju sügavamalt. Näiteks on olnud aegu, mil klassikaline muusika on pannud mind halvasti tundma. Ma ei tegelenud varem sellega, et miks see seda tegi, vaid lihtsalt ei kuulanud enam. Nüüd aga katsungi rohkem tunnetada, rohkem aru saada. Aga see kõik ei tähenda, et ma olen today’s top hits’idele selja pööranud. Kindlasti mitte. Tasakaal on ju võti. Kannatlikkus samuti. Mina leian tavaliselt ka igast popploost kasvõi mõne fraasi, mille ümber saaks kirjutada pika filosoofilise arutluse. Tihtilugu on küll nii, et see deep lause ei lähe üldse kokku loo meloodiaga, mis räägib hoopis teistsugust story‘t, ent me ei ela perfektses maailmas. Mul hakkas kohe peas kummitama üks lugu, enamik teist kindlasti teab seda, panen need neli rida kirja ja vaata, mis mõtteid ja tundeid need sõnad sinus tekitavad.

I tried to carry the weight of the world
but I only have two hands.

Hope I get the chance to travel the world
but I don’t have any plans.

Tahakski kohe nagu öelda, et olgem julgemad vaatama enda sisse ja muusika on üks väga võimas tööriist enda südameni pääsemiseks. See aktiveerib sees olevad erinevad energiad, erinevad blokeeringud, mida oleme alla surunud ja millel pole lasknud minna. Nendest blokeeringutest rääkides jõuan ka postituse pealkirjani. Nimelt on mul juba lapsest saati olnud ebamugav rääkida nö tähtsa ja tuntud inimesega. Tol ajal ei saanud ma aru, et ta on ju samasugune inimene nagu minagi, lihtsalt on talle külge pandud erinevad sildid, mis ta teiste silmis teevad tähtsaks ja imetlusväärseks. Võtkem näiteks Eesti vabariigi president. Kui ma peaks temaga minema rääkima, siis ma juba tean, et mul südamest vabaneks taaskord see hirmu ja ebamugavustunne, mis paneb värisema nii hääle, käed kui ka jalad, mis toob minusse ebakindluse, ma ei teaks enam, kas nüüd seista püsti või istuda või üldse minema minna. Ma ei suudaks tõenäoliselt vaadata silma ja mind oleks halenaljakas vaadata. Kust aga seesugune hirm ja ebakindlus tuleb? Miks on seesuguses olukorras nii raske jääda iseendaks ja ollagi see lihtne igapäevane inimene nagu ma muidu seda olen? Tõenäoliselt peitub vastus selles, et olles see tõeline mina, oleme me haavatavad ja see haavatavus teeb meist tõelise inimese, kellel on ka omad vead ning küljed, mis lihtsalt ei saagi kõigile meeldida. Olla tõeline on kõige raskem ülesanne üldse, sest ikka mängime elus erinevaid rolle, et vältida hirmu ja ebamugavustunnet, et olla meeldiv ja aktsepteeritav kõigi jaoks. Raske on leppida reaalsusega, et kõigile ei saagi meeldida ja sellega töötan ma ka ise praegu.
Naljakas teema on mul ka helistamisega. Ei teagi, kas mul oli lapsena sellega seoses mõni ebameeldiv kogemus, aga näiteks mitte kunagi ei helistanud ma ise juuksurile, hambaarstile, bowlingusse, et rada kinni panna või üleüldse vältisin ükskõik kellele helistamist. Ja see tunne, see ebameeldiv pitsitus sisemuses on siiamaani alles, kui pean helistama. Tavaliselt ikka kirjutan ennemini e-maili või lähen kohale ja suhtlen silmast silma, aga helistamist väldin nii palju kui võimalik. Nüüd aga olengi võtnud eesmärgiks, et kui mul on vähegi võimalik telefoni teel mõni asi korda ajada, siis seda ma ka teen. Jälgin, missugune energia sees ringi liikuma hakkab ja lasen sellel minna. Ma ei saa ju lasta terve elu end mõjutada sellest halvast energiast ja vältida telefonikõnesid.

Elus on kõik suhteline ja seesuguse teooriaga tuli juba Einstein ammu välja. Kõik oleneb taustsüsteemist. Vahel peame olukorra üle järele mõtlema, vahel peame käituma emotsiooni ajel. Vahel peame jälgima, mida me sööme, vahel tuleb isule järele anda. Vahel tuleb vara magama minna, vahel lobiseda varaste hommikutundideni. Ei ole ühtainsat tõde, pole reegleid, mis kõigile sobiks. Ela oma elu nii nagu sina õigeks pead. Mitte keegi varem pole sinu elu elanud, seega pole kellelgi mingisugust õigust öelda, et nii või naamoodi sobib või ei sobi. Katsugem jääda iseendaks. Teoorias kõlab see lihtsalt, kuid end kõrvalt jälgides saad aru, et see tegelikult on kõige raskem ülesanne elus. Endaga tuleb tööd teha, mitte miski ei juhtu, kui ei muuda oma suhtumist, uskumusi, käitumismalle, tegutsemist. Jah, Univerumit tasub usaldada, kuid see ei tähenda, et ta meie eest kõik töö ära teeks. Kindlasti mitte, tõuse püsti ja hakka tegutsema. Leia aega iseenda jaoks: kuulata vaikust, mediteeri, loe, ole looduses, toitu teadlikult, ole kohal, tee trenni, laula, luuleta, joonista, ole loov. Saa teadlikuks oma mõtetest, saa teadlikuks energiatest ja jälgi, mis sinu sees tegelikult toimub 🙂

Blogi Mõtisklused