Mõned tunnid tagasi lõppes YOGAFUNC lvl II education. Kolm päeva täis rasket tööd iseendaga ning ma ei räägi ainult füüsilisest poolest, mis nii või naa tõmbas läbi, sest funcisime kolme päeva jooksul ikka umbes 7h. Kõige raskem sellest oli emotsionaalne pool, mil üles tulid kusagil peidus olnud emotsioonid ja tunded, täna tuli mul varjatult isegi korra pisar silma, which is good, ma ei olnud kurb, vaid miski väljus, mis oli kusagil liiga kaua peidus olnud.
Me töötasime väga palju muusika tunnetamisega, muusika energiast arusaamisega, sellega, kuidas muusika energia ja emotsioon endast läbi lasta ning seda edasi anda verbaalselt, hääletooniga, kehaliselt, olekuga ja kohaloluga. Analüüsisime oma juhendamist, mida filmiti ja nägime kõrvalt missugused me sealses olukorras oleme. Ja oi, seda oli raske vaadata! Sest asi, mida sa ise nii väga kaifid ja arvad, et oled selles väga väga hea, on ühel hetkel sinust justkui miski kauge, vaevukatsutav ja üldse mitte soe, tuttav ega nauditav. Mõtled siis, et kas see, mida ma teen on halb või vale? Kindlasti mitte, aga see koolitus panigi just nägema, kui palju on vaja endaga tööd teha ja seda pidevalt. Peksa kõigile, kes istuvad tuttavas ja mugavas tsoonis, kus midagi mõtlema ei pea ning kõik tuleb automaatselt. Kõik lihtsalt on nii nagu oled harjunud ja investeerid sellesse 0 effort’i. Mul oli seda raputust hädasti vaja! Ma nii väga jumaldan seda tööd, kuid mulle tuletati meelde, et ma pean endaga töötama kogu aeg ja iga päev. Kuidas ma saaksin olla mitte ainult hea vaid hoopis suurepärane? Kuidas ma loon kontakti inimesega? Kuidas ma tulen kohale? Kuidas püsida kohal? Ning mis kõige tähtsam, kuidas jääda tõeliseks minaks. Või siis kes ma üldse olen? Tõeline mina on haavatav ja tihti ei julge ma seda olemust näidata. Aga me kõik oleme inimesed. Meil kõigil on ka raskemad ajad. Kõik ei ole alati hästi, kuigi praegu küll on õnneks elu täielik lill 🙂
Ma sain palju tagasisidet oma juhendamise kohta. Alustades sellest, et olen väga hea treener, sõbralik, naeratav, entusiastlik, sophisticated, kuid samas ka seda, et jääb puudu toorusest, mõnes olukorras tõsidusest, vahel on miski justkui nagu õpitud ja tõeline mina jääb varjatuks.

Ma nii tahaks, et mulle antaks tihemini tagasisidet. Et ma oskaks end paremini arendada. Samas õppisin ma end kõrvalt vaatama ja jälgima, mida ma teen, kuidas ma teen, miks ma teen. Kasvõi juba füüsilise poole pealt ning kindlasti ka hääle ja emotsiooni osas. Vahel tunnen, et tahaks nagu öelda midagi sügavamat või teha mingit lolli nalja, kuid tõmbun tagasi, sest sisendan endale, et see ei sobi siia. Aga no misasja, sobib küll ja väga hästi isegi! Sealt see tõeline mina koorubki. Kõik taandub ikka ja alati hirmude taha. Mis siis kui see neile ei meeldi? Mis siis, kui keegi võtab midagi väga isiklikult? Ja siit tulebki haavatavuse pool.. Mis omakorda teebki meist inimese ja see ongi suurepärase treeneri märk. We are just like everybody else.

Minu eesmärk on olla aus iseenda vastu ja näidata tõelist mind. Ma tahan ka, et trennis oleks lõbus, kuid et see aitaks samuti jõuda sügavamale enda sisse, et see aitaks tulla praegusesse hetke, et see annaks võimaluse nautida oma päeva. Ma tahan, et ka inimene minu tunnis tõepoolest tunneks seda muusikat, et ta õpiks tundma oma keha ja selle võimeid, et ta prooviks ning katsetaks ega valiks alati lihtsamat vastupanuteed.
Just keep in mind – everything’s possible! 

Blogi Jooga Mõtisklused