1) ebaküps: eitamine – küll kusagilt ikka tuleb lahendus ja isegi kui see ka tuleb, siis astu ka iseseisvalt samme, tööta selle nimel, et läheks paremaks. Samuti elatakse ärevus välja endast nõrgemate peal.

2)küps: võime emotsiooniga mitte tegeleda.  Näiteks: praegu ma söön emaga lõunat, aga ma hetkel panen selle negatiivse mõtte pausile ja keskendun emale.  Samuti altruism – suunan ärevuse enda peas sellele, et aidata teisi. Ärevuse vaigistamine, olla hetkes, mis aitab leida lahenduse. Ärevuse suunamine millessegi, mis sulle meeldib,  läbi mille taastad tasakaalu ja tekib taas optimism.

Ehk siis isegi kui pole koguaeg hästi, on erinevaid meetodeid, kuidas raskete olukordadega hakkama saada. Probleemidega peab tegelema ning elama peab hetkes. Vaadelda rohkem loodust, märgata lendavaid linde ja puhuvat tuult.

Igaüks peab leidma ise viisi, kuidas elada heaolus. Heaolu üks tähtsamaid osasid on karjäär. Kindlasti peab töötama alal, mis sulle meeldib. Esimese küsimusena võiks endalt küsida, kui kaasatud ma oma töösse olen? Kaasatusel on lihtsustatult kolm taset.

1) Kaasatud: ootan tööleminekut, mul on innovaatilised ideed, ma panustan oma töösse ning kliendid tunnevad seda automaatselt.

2) Mittekaasatud: käin tööl vaid raha pärast, aeg tööjuures kulub muudele teemadele mõeldes, puudub sära, vabal ajal ei mõtle, kuidas ettevõttel paremini läheks, mõtlen pigem isiklikele asjadele

3) Aktiivselt mittekaasatud: väga negatiivsed tunded ettevõtte vastu, tagarääkimine, rohked probleemid ja intriigid

Eesti inimestest on töösse kaasatud vaid umbes 10% inimestest. Mõttekoht meile kõigile. Mina isiklikult tunnen küll, et töötan õigel alal ja õiges tiimis. Minu panust on näha ja ka kliendid on rõõmsad. Treeneritööd ei saakski teha, kui see poleks südames. Mitte kordagi pole ma trenni juhendades mõelnud rahale. Mitte ealeski. See on miski, millega kindlasti pärast eemalolekut, millest siiani pole jõudnud kirjutada, kindlapeale jätkan.

Rääkides edasi tööst ja karjäärist, siis püsikliente hoiavad inimsuhted. Siin ei tule appi reklaam või mõni muu abinõu. Ei aita ka müügikoolitused, kui töö või ettevõtte edukus ei lähe töötajale korda. Koolitus ei ole kunagi väljapääs, võid end koolitada palju tahes, kuid kui pole vastavaid isiksuseomadusi ega kaasatust, siis see ei lahenda olukorda. Muutuma peab midagi fundamentaalselt nagu näiteks haridussüsteem. Liiga tihti minnakse õppima liiga vara ning vale eriala. Istutakse koolipinki juba enne, kui on jõutud seljakott pakkida ja  reisida ning kohtuda inimestega, kes on oma alal kaasatud. Eeskujudeks on hoopis inimesed, kes ei oska tööst rääkida kirega, kes loovad hoopis tunde, et kui töö on raske ja ebameeldiv, siis selle taga peitubki edu. Aga ei ole ju sedasi! Lapsepõlv mõjutab tulevikku. Meie elu ja heaolu mõjutavad erinevad inimesed ning sündmused nii meie enda kui lähedaste omad. See kõik on aga seotud ka tervisega ja tahtega enda eest hoolitseda. Mida rohkem hoolitsed enda vaimse kui füüsilise mina eest, seda rohkem annad sa ka ühiskonnale tagasi. Ehk siis treening, mediteerimine, tervislik toitumine, hingamisharjutused, metsas käimine, meres ujumine ja isegi maniküür ning pediküür mõjutavad täiesti otseselt sinu panust ühiskonda. Kujutle vaid, kui kogu elanikkond hoolitseks enda eest ning seeläbi oleks rõõmus ja õnnelik oma tööd tehes, kuivõrd rahulolev ja edukas ühiskond meil oleks. Miskipärast on meil aga siiani arusaam, et kui oled näiteks teenindaja, siis oled sa mittekeegi. VALE. See on loodud illusioon. Pole mõtet töötada mõistusega, tuleb töötada südamega. Kui süda soovib teenindada, siis teeninda ja ole selles parim.

Samuti on meil valitsemas olukord, mil meil pole piisavalt juhte. Lihtsalt üks spetsialist juhib teist, omamata selleks vastavaid isiksuseomadusi. Miks on töötajatel tihti nii raske minna ülemuse jutule? Sest ülemus ei ole juht. Kui tal pole soodumust olla loomulikult juht, siis see lihtsalt ei sobigi talle ja kollektiiv ei toimi. Juhil peab olema huvi, kuidas iga töötaja isiklik elu toimib, kuidas neil läheb. Tal peab olema veres nö coaching instinct. Sügav huvi sellest, kuidas töötajad saaksid oma töös paremaks, paraku aga mõtleb enamik juhte, kuidas vähendada ettevõtte kulusid. Töötajate heaolu on seotud juhi heaoluga. Töötajate kaasatus seotub juhi tööst. Aga enamik juhte Eestis pole isegi oma töös kaasatud. Meie eesmärk ei tohiks olla karjääriredelil jõuda kõrgemaile astmele, vahel tuleb selleks leida teine inimene, sest meist kõik ei ole juhiks loodud. Inimeste juhtimisega kaasneb palju probleeme ja nende lahendamine peab meeldima. Peab meeldima organiseerida koosolekuid, pidada vestlusi, teha telefonikõnesid jm.

Tihti on nii, et pärast kusagil mustas augus ära käimist ärkame ja avatame selle, mis on õnn, eesmärk, elu ise. Kui stressitase läheb kõrgele, siis toimuvad ajus muutused, mis toob kaasa intuitsiooni ja tänutunde kasvu, hetkes olemise ning lõpetab unistamise ja fantaseerimise. See avab tee, mis käivitab protsessi, mille kaudu jõuame selleni, mida tegelikult teha tahame. Peame kõndima rajal, mis on meile mõeldud. On aeg lõpetada rikkaks saamise eesmärgi tagaajamine, sest selle kaudu kaotame kontakti oma sügava minaga. Mida rohkem mõelda asjast, mis on saanud kinnisideeks, seda õnnetumaks muutume. Me ei taju enam seda ilusat, mis on ümber ja ei naudi seda. Kui aga oleme sisemiselt heas kohas, ongi tegelikult kõik hästi. Kui  enam ei võitle maailmaga ja ei sunni oma tahet peale, muutub elu koostööaltiks. See on loogiline, me ei tekita enam enda ümber probleeme, me ei proovi peita, valetada, kulgeme niisama, muutub me käitumine ja tulemused paranevad.

Tänulikkus on kõige aluseks.

Kõige õnnelikumad on need, kellel on head inimsuhted. Valgustunud inimesed on koguaeg õnnelikud, kuigi nad on erakud. Kui kõik muu õnn on seotud tingimustega ja on ajutine, siis ainus tark tegu saab olla see, et me ei otsi seda tunnet väljaspoolt, me leiame viisi, et mõjutada oma aju sedasi, et me ei otsi väljaspoolt aseaineid, vaid leiame selle kaifi enda seest. Aga sedasi, et see meid ära ei väsitaks. Ei tohi jääda sõltuvusse aseaintest nagu antidepressandid, kanep, alkohol, tubaks jm.

Rääkides lihtsalt ja lühidalt ajust ning valgustumisest, siis on mõned asjad, mida võiks teada. Nimelt valgustumisel põlevad läbi ajuosad, mis tekitavad negatiivseid tundeid ja emotsioone. Valgustumisel on õndsus nii suur, et ärrituvus ei saagi enam aktiveeruda. Ehk siis kui meie paremas amügdalas asuvad negatiivsed emotsioonid ja ärevus, siis näiteks mittevalgutunud inimesed saavad paremat amügdalat vaigistada mediteerides. Sel juhul aktiveerub parem hüppokampus, kus on meie tunnetus ja teadmine, totaalne ühtusetunne. Läbi parema hüppokampuse aktiveeruvad ka lähedalolevad osad, mille hulgas on ka gaudate nucleus, kust tuleb lõõgastus ning mis aitab kinni panna paremat amügdalat. Valgustunud inimesel on aga väga aktiivne vasak amügdala, kus asub õnnetunne, õndsus ja heaolu ning samuti parem hüppokampus. Samuti on valgustunud inimestel väga arenenud frontaalsagar, kus asub ka meie kõnekeskus ning arusaamine, mistõttu suudavad nad tihti väga raskeid konseptsioone lihtsal kujul edasi anda.

Kui valgustumine ei juhtu ise, siis tuleb sellega ise tegeleda.  Mitte lugeda uudiseid, mitte rääkida negatiivsete inimestega,  tuleks kasutada tahtejõudu, et tuua fookus tagasi hetke ehk paremasse hüpokampusesse. Seda aitab ka aktiveerida kanep, kuid tuleb olla teadlik, et kanepi koosmõjul  saavad aktivisatisooniga hakkama kõik, kuid vaid vähesed suudavad teha seda omal jõul.

On aeg teha muutusi oma elus, mille kaudu muutub ka lähedaste, kolleegide ja kogu ühiskonna elu, mis samuti mõjutab meie riigi SKPd. Miks mitte minna lõunale inimestega, kes sind inspireerivad, et teada saada, kuidas nad mõtlevad ja kuivõrd erinevad nende mõtted on. Mina siin kogun juba pikka aega julgust, et seda teha, kuid nüüd tunnen, et aeg on küps ning on aeg vestelda nendega, kel silmades on sära ja mis kandub üle ka teistele. Saa teada, kui palju tähtsam on neile heaolu kui ego rahuldamine. Ego kui mõte ei saa luua reaalsust, sest seda pole olemas.

Miks aga ei toimu koolis muutust? Miks pole progressiivset edasiminekut? Miks ei innustata koostööd ja pannakse endiselt hindeid? Õppetöö peaks organiseerima koostöö ümber. Meil aga valitseb individualism. Elus on kõik sümbioosis, aga kui tekib nägemus, et on vaid mina ja maailm ja maailm on paha, siis minnakse maailmaga võitlema, mistõttu on elu raske ja ebameeldiv.

Võimatutele küsimustele on võimatud vastused. Elu mõtet ei ole võimalik hoomata. Sellele küsimusele ei saa vastust anda. Kõik mis juhtub ongi elu mõte.

Me ei tea, mis tulevikus saab ja me ei tohikski nõuda seda, et me seda teaks. Tuleks proovida homselt mitte midagi oodata. Olla avatud sellele, mis homne päev minult nõuab. Kuigi Tanel Padar laulab, et ta teab õnne valemit, siis julgeks sellele vastu vaielda.

Õnnele pole valemit. Õnn on muutus ajus, kui vaigistame vasakut hüppokampust ja aktiveerime paremat amügdalat. Kõige lihtsam on aga nautida hetke ning selles olla õnnelik ning mitte tormata järgmise tegevuse juurde. Seda saategi tulla proovima näiteks minu YOGAFUNC Strech tundi, mis algab tunni aja pärast 🙂 Lõpulõdvestus annab väga hea võimaluse teha tööd oma meelega, vaigistada seda ning nautida hetke.

Aitäh Alarile ja teistele inimestele inspireerimast ja loodan, et suutsime üheskoos natukene mõtlema panna.  Much love ❤