What would a world without rules, boundaries, control and borders look like?

Kui ma sellele vaid vastust teaks… Aga sel ja mõnel teiselgi teemal arutleda on ju põnev 🙂

USAs UFOde muuseumis olles hakkasin ma mõtlema geneetikale. Nimelt sellele, kuidas inimesed tänapäeval kasvatavad katseklaasides teisi inimesi, loomi, taimi. See on ju lausa hirmuäratav, et looduslik, tõene ja loomulik asendatakse millegi tehislikuga, mis ühel hetkel võibki üle võtta kogu tavapärase süsteemi. Ja kui ma kevadel vaatasin filmi “Ex Machina”, kus oli loodud tehisintellektiga naine, kes ju tegelikult on robot, kuid tehtud sama võimekaks kui inimene, siis tulevad küll külmavärinad peale, et miks meil küll seda kõike vaja on. Minu silmis on see tee hukatusse.

Meid on pandud elama teatud piiridesse, teatud süsteemidesse. Oleme harjunud reeglitega, üksluise eluga ja sellest välja ei tahetagi tulla. See on mugav, see on tuttav. Vabadust saavutada on raske, niivõrd paljust peab loobuma, niivõrd palju kogema ja õppima. Me hoiame silmi suletuna, naudime tavaelu hüvesid ja kõnnime teed, mida väga paljud juba varem tallanud on (jah, sellest laulsid kord Liis Lemsalu ja Artjom Savitski :)). Aga nagu öeldakse, siis ignorance is a bliss, me laseme oma mõtetel end juhtida, mõtlemata inimkonna õnnele, rahule, heaolule. Jõuda tasandini, et mu mõtted ju ei olegi mina, nõuab suurt tööd, millega mina samuti jännis olen. On päevi, kus olen täis energiat ja tahtmist endaga töötada, on päevi, mil on lihtsam lesida voodis, vaadata “Padjaklubi” ja kõrvale krõpsu nosida. Mis viibki mind kohe järgmise teemani: toitumine.

Pärast tohutut söömist jõulude ajal ja konkreetset õgimist Ukrainas, sest kõik oli ju nii odav, hakkasin mõtlema, kuivõrd suures sõltuvuses ma toidust olen. Mulle meeldivad erinevad maitsed ja ma lasen oma teadvusel maitsete kaudu lihtlabastele soovidele alluda, mida tegelikult mu keha või meel ei vaja. Olen võtnud sellel aastal eesmärgiks oma keha rohkem austada, toites seda kvaliteetse võimalikult vähe töödeldud toiduga. See ei tähenda kindlasti, et hakkaksin toortoitujaks, sest ma armastan küpsetatud toitu selle jaoks liiga palju, kuid kindlasti hakkan rohkem rõhku pöörama toidupalvetele ja olema tänulik söögi eest, mis mu laual on. Ma pole seda kunagi varem endale teadvustanud, kuivõrd õnnelik inimene ma olen, et iga päev on mul võimalus süüa erinevat sööki. On aeg seda väärtustada, ent samal ajal mitte olla enam söögi ori nagu ma seda praegu olen. See saab olema raske ja käänuline tee, kuid ma alustan babystep’idega ja eks näis, kuhu ma sellega jõuan. Olen aga veendunud, et söögipalve on vajalik, eriti tähtis on sinna sisse panna kõik soovid, mida sa tahaks, et see roog sulle annaks. Ei pea olema usklik, et lugeda palvet, ent peab olema usku, et see söök on sulle hea, seljuhul ta seda on ka. 🙂 Üks huvitav mõte veel toidu kohta on mul jäänud kummitama filmist “Matrix”. Mis siis kui kaer ei maitsegi tegelikult nagu kaer, vaid hoopis nagu riis või banaan? Ehk siis, äkki on see kõik meie sisse programmeeritud süsteem. Ma arvan, et ma ei usu seda, kuid samas on ju siin maailmas kõik võimalik, hehe. Kindlapeale on see aga üks põnev mõte, mida meeles pidada, kui söömiseks läheb. Jälgida, kuidas toit seljuhul maitseb, kui sisendad endale, et sellel peaks olema hoopis teistsugune maitsenüanss.

Mis on üldse reaalsus? Kuidas me teame, et elame reaalses maailmas? Kas me omame oma elu üle kontrolli? Küsimused, mille üle võiks vist igavesti filosofeerida, kuid millele ühest vastust anda on võimatu. Kipun aga arvama, et meie meeled on programmeeritud sedasi, et meie üle on lihtne kontrolli haarata ning seetõttu ei koge me enneolematuid ja uskumatuid sündmusi. Meie võimetel pole piire. Seda tunnistavad juba sündmused, kus inimesed võitlevad elu ja surma vahel. Kuidas nad olukordadest, mis tunduvad olema väljapääsmatud, eluga välja tulevad, tõstes näiteks üksinda enda pealt ära raskeid kiviblokke või autosid. Sellistel hetkedel on suudetud oma meel vabastada, nad mitte ei püüa midagi teha, vaid teevadki. Aga mis juhtuks, kui inimesed leiaksid oma täispotentsiaali üles ka tavapärases elus? Kui nad oleks valmis laskma lahti hirmust, ebausust ja kahtlusest ning töötaksid kõvasti iseenda vaimse poolega? Nii paljud meist alustavad sellega, ent see on raske lahing mida pidada ning suur osa loobub. Aga me ei saa kunagi olla niivõrd tugevad ja võimekad maailmas, kus valitsevad reeglid, kui maailmas, kus oled vaba.

Ei ole õiget, ei ole valet. On kogemused. On avastused. Tuleb leida oma teejuhid, erinevad uksed ja need omal jõul avada. Mitte keegi ei saa seda meie eest ära teha. Tihti kardame muutust, mis on ka loomulik. Mina ega mitte keegi usklik või new age’i kummardaja ei saa öelda, missugune saab sinu tulevik olema, seda tuleb omal käel avastada. Oskan ma aga öelda seda, et tuleb leida tasakaal keha ja meele vahel, üks ei saa elada ilma teiseta praeguses füüsilises elus. Minul on veel pikk pikk tee käia, see on kindlasti raske, kuid iga päevaga õpin ma midagi uut, mis annab jõudu ka hõõrunud kandade ja varvaste kiuste teekonda jätkata. tumblr_ma1bleJQV81rtlwf2o1_500


2 thoughts on “What would a world without rules, boundaries, control and borders look like?

  1. If I corectly understand the sens of post, to sum up two conclusions and advices – I recommend books:

    “Transurfing of reality” to know how we can control human fate,
    and
    “The power of now” how to reach harmony soul and mind.

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s