Teine jaanuar on olnud niivõrd seiklusi ja kogemusi täis päev, et väärib lausa eraldi postitust.

Päev algas Ternopilis, kus pärast asjade pakkimist otsustasime siiski veel hotellis hommikust süüa. Nagu ikka, olin arvestanud, et lähen hotelli restorani ja siis lihtsalt buffeest valin midagi. Aga võta näpust, neil oli vaid ÜKS hommikusöök! Vegani õudusunenägu. Menüüs oli praesai rohke juustu ja singiga, praemuna ja kapsalat. Viimast siin rõõmuga nosistasingi, kuni toodi lauda magustoit – toorjuustukook :)). Seejärel saab lauda tee ja kõige viimasena suure palumise peale ka tomatimahl. Kõik kokku maksis see küll vaid 50 Ukraina raha ehk siis umbes 2 eurot, kuid väidetavalt pidi see kohalikus hinnaklassis päris kallis hommikusöök olema.

Edasi tõttasime aga jälle juba armsaks saanud 70ndate rongi peale, mis tõenäoliselt toodetud küll juba eelmise sajandi algul ning kolme tunni pärast jõudsime Lvivi. See linn oli juba täiesti euroopaliku hingamisega. Kõik Lvivi autoteed on munakividest, restoranide menüüdes võib juba kohata ka inglise keelt ning tänavad on paksult turiste täis hoolimata -15 kraadisest pakasest. Nii me siis turistisime kokku 4 tundi, millest muidugi tunnikese jälle mõnuga rasvast tilkuvaid roogi nosisime. Maitses hästi!

Nägime maju, nägime inimesi, nägime linnavaadet, sõitsime puupüsti täis trammiga, mis vahelduseks oli isegi tore, sest inimeste lähedus aitas kontidesse veidikenegi soojust tagasi tuua. Tõepoolest ei mõista ma, kuidas mina seltskonnast ainuke olin, kes ei suutnud selle peale tulla, et teksade alla veel retuusid tõmmata, et natukenegi soojem oleks. Loomulikult olid need mul kotis isegi kenasti olemas, kuid eks sellest jällegikord õpin, sest nagu postituse pealkirigi ütleb, siis juuksed läksid mul jäässe. Mis teema aga selle püksinööbiga on? Kui jõudsime Lvivi rongijaama, et sõita bussiga, mille aknad/uksed olid jääs ja kus sees oli tõenäoliselt -15 asemel -5 kraadi ning mis sõitis ligi 3h, siis enne seda tahtsime muidugi veel seda oldschool toilet’it kasutada. Aga kui ma oma kolm grivnat olin ära maksnud, ühisest wc-paberi rullist tükikese pihku haaranud, siis kahjuks tuli välja, et minust jääb see vetsuke puutumata, sest mu sõrmed olid niivõrd külmad, et need ei suutnud enam püksinööpi avada. Varemalt on mul olnud katsumus külmunud sõrmedega juukseid patsi panna, mis ilmselgelt ebaõnnestus, kuid seekordne ebaõnnestumine oli tunduvalt ebameeldivam, sest ees ootas pikk ja jäiselt külm bussisõit.

Kui me aga lõpuks piirini jõudsime, siis jõudsin vaid suure hurraaga hüüda, et jess, polegi järjekorda. Pääsenud Ukraina poolelt läbi, seisime -15 kraadiga kõigepealt 40 minutit väljas järjekorras, hiljem veel 40 minutit sees ka. Nimelt on Poola-Ukraina piiril kombeks IGA inimese kotid läbi otsida ja seekord tegi seda vaid üks mees. Seega kulus iga inimese peale 3-10 minutit. Oli see vast kogemus, mis näitas, et olgu sul kasvõi kõik maailma raha, siis selle piiri pealt sa ikka kiiremini edasi ei pääase.

Kui lõpuks Poola jõudsime, jooksime kiirelt bussi peale ja sõitsime Premyslisse. Läksime ostsime pitsat, sõitsime autoga ringi, vaatasime ära põhilised turistikad ja nautisime mägesid. Jah, ma ei teadnudki, et siin saab isegi lauda sõita! Täna ööbime Tomeki juures, kes pakkus meile mõnusat hõõgveini kamina ees, mille järel vaatasime pilte USAst ja meenutasime köögis töötamise ilu ja valu.

Ukraina on äge! Kindlasti soovitan käia, külastada, avastada. Lisaks on see riik niivõrd suur, et üllatusmomente on kindlasti küllaga. Kohati vaatab vastu stsenaarium “Võimalik vaid Venemaal” saatest, kui siis teisest küljest paneb äratundmismomente kogema täiesti Euroopalik rong, hoone või restoran. Nende lühikese nelja päevaga kogesin nii mõndagi ja tahaks loota, et lähen Ukrainasse veel tagasi. Millal? Seda ei oska ma kohe kindlasti öelda 🙂

Homme aga tõttan Krakowisse, kus kohtun veel mõnede töökaaslastega USAst ning järgmine päev juba Tallinna. Loodetavasti jõuan ikka kuidagi koju ka, sest võti jäi ju koju kapi peale. Järgmine tripp on mul suure tõenäosusega Itaaliasse ja sealt edasi veel Euroopa-siseseid käike ootamas.

Lihtsuses peitub võlu. Elades hetkes, hoides südame avatuna, märkame kuivõrd palju ilu ning elu meie ümber on. Näe, naerata, haara endasse ja koge. It’s simple as that ❤

Blogi Reisimine ukraine