Heihei ja imelist uut aastat!

Niisiis nagu mõned teist vast juba teavad, siis olen hetkel Ukrainas ja uue aasta võtsin vastu linnas nimega Ternopil, kus elab minu armas sõber Yevhen, kellega tutvusin USAs töötades. Ukrainasse jõudmine juba on olnud omaette seiklus, alustades 16-tunnisest bussisõidust Varsavisse ja lõpetades uhiuue BMW tagaistmel elu eest palvetades, kui künklikel teedel kiirus 160ni kerkis.

Esmaspäeva õhtul istusin pärast kahe sõbrannaga catch up’imist bussile, kust algas teekond Poola suunas. Sõiduks valisin EuroLines’i bussi, üheotsa pilet oli 35 euri. Jõudsin 16 tundi hiljem Varsavisse, sõin kaubanudkeskuses mangisalatit ja Pad Thaid ning kohtusin sõbranna Magdaga. Pesin end puhtaks ja asusime Poola pealinna avastama. Sõime, jõime ja muljetasime ning hiljem kohtusin järgmise töökaaslasega, kellega koos ka hommikul rongiga Premysl’isse sõitsime. Linn, mille nime ma kunagi hääldama vist ei õpi. Varssavist rääkides, siis oskan öelda vaid niipalju, et sellel linnal oli puudu emotsioonist ja värvist. See ei tekitanud minus tunnet, et tahaks tulla tagasi või sooviks siin elada või midagi taolist. Ometi ei saaks ka öelda, et see oli ebameeldiv. Ikkagi iseenesest tore ja vahva, teistsuguse hingusega.

Premysl’is kohtusin veel kolme sõbraga, kellega trippisime juba edasi Ukrainasse. Kõigepealt läksime üüübervana bussi peale, mille pilet maksis 2 zlotit ehk siis 50 senti ja sõitsime 40kesi bussis, kuhu tegelikult oleks pidanud suruma sisse nii umbes 20 inimest. Jõudsime piirile, vahetasime raha, nägime salasigareti müüjaid, vanade riiete ning jalanõudega kaubitsejaid, inimesi suurte turukärukestega, mis olid sööki-jooki täis, inimesi autorehvidega ja kõige täiesti randomiga, mida üldse suudad ette kujutada. Piirist tulime üle jala ning edasi algas seiklus jõudmaks linna Lviv. Bussi peale me ei mahtunud, seega otsustasime võtta julguse kokku ja võtsime vastu pakkumise, minna kellegi mehe erabussi peale. Raha küsis ta küll 2 korda rohkem, kuid endiselt oli see nii umbes 4 eurot. Kõik klaasid olid tumedad, auto täis puitu ja vanu riideid ning konditsioneerist võis vaid und näha. Ometi jõudsime ometi edukalt kohale ning järgmiseks seikluseks oli osta rongipilet Ternopilisse. Suure purssimise ja passide näitamise peale saime piletid ostetud ning 45 minutit hiljem istusime juba rongis, mis oli ehitatud eelmise sajandi keskpaigus. Rong oli ikka väga vana, räpane, kuid see eest soe. Enamik inimesi magasid seal mõnuga, meie seda siiski teha ei julgenud. Oleks nagu sattunud täiesti uude maailma, sellisesse nagu näes Nõukoguseaegsest filmist ja kujutad ette, et seesugused ajad on läbi. Aga tuleb välja, et siiski mitte.

Ternopilis läksime Yevheni juurde, kus tema ema oli meile südamega cook’inud. Mina sõin seene-oa suppi, küüslaugu saia, peedi-mädarõika salatit, mõnusat kurgisalatit, kartulit, seeni ja muidu oli laual Ukraina viin. Köök on iseenesest Eesti omaga väga sarnane nign maitses imehästi. Söögid söödud ja joogid joodud, läksime rõõmsalt magama, et tervitada säravalt aasta viimast päeva.

Turistisme ringi, sõime restoranis suured eined kolme euro eest ja valmistusime aastat vastu võtma. Kuna Ukrainas on teadupärat sõda, siis aasta vahetudes ilutulestikku ei lastud. Rahvas oli üldiselt viks ja viisakas ning üllatusena oli ukrainlaste sekka eksinud ära mitmeid kodanikke Kamerunist. Võtsime aga rõõmsalt ühtsesse ringi ja kätest kinni ning võitlemaks -15 kraadi vastu tantsisime koos rõõmsameelselt.

Uut aastat alustasime linna peal jalutades, ent seda just eriti kaua teha ei suutnud, sest et külm on ju. Ukraina on aga praeguseks avanud mu silmad hoopis teisest küljest. Siin on elu totaalselt teistsugune – Ladad, Šigullid, veel vanemad trollid kui Tallinnas, kummalised värvilised mantlid, kaagid, lagunevad hooned, ent samas rõõmsameelsus, lootus, sära. Sõda on sõda, ega sellepärast elu veel seisma jää. Kuigi keegi väga inglise keelt ei räägi, siis vastu on meid võetud kenasti. Ollakse küll üllatunud, et mis välismaalased siin teevad, kuid pigem on selle üle hea meel.

Ööbime väga korralikus hotellis, milles öö maksab 10 dollarit. Ehitatud eelmisel aastal, olemas on ka spa ja tõesti väga ilusad toad. Vahetasin siia tulles 75 eurot, millest pea pool on veel alles ja mitte millegi pealt pole veel raha kokku hoidnud. Täiesti ulme. Poolas on muidugi olukord teistsugune, rongipiletid on sellisel tavalisel Euroopa tasemel, restoranis söömine pigem veidi odavam.

Homme sõidame aga rongiga tagasi Lvivi, kusjuures jällegi pilet maksis mingi 2 euri (sõit veidi üle kahe tunni). Veidi turistime ringi ja üritame võimalikult palju kohalikku raha kulutada ning õhtuks üritame Poola tagasi jõuda. Pühapäeva plaanin veeta Krakowis ja esmaspäeval hakkan jälle kodumaa poole tagasi suunduma.

Teisipäeval olen jälle tagasi treeningsaalis ning hea energia ja naeratava näoga juhendamas oma tunde. Ma näen juba praegu, kui palju uut on 2016. aastal mulle varuks. Alustagem sellest, et järgneval kolmel kuul on ees ootamas kolm trippi ning aprillist alustan uuel töökohal Eestist eemal. Kus ja mis, eks sellest kirjutan varsti lähemalt 🙂

Päikest, armastust, naeru ja lund!

Blogi Reisimine ukraine