Detsembrikuu on olnud ääretult huvitav. Kui vahel mainin kellelegi, et mul on stress, siis enamsti kõlab vastusena, et kuidas see küll võimalik on. Sinul ja stress. Sul ju nii lihtne ja ilus elu, mis seal üleüldse stressi tekitada saakski. Reaalsus on aga see, et eks kõigil ole elus perioode, kus on raske ning leian, et just nii olema peabki.

Praegu on aeg, mil liigun ringi ja otsin. Mulle väga meeldib lause “Not all who wonder are lost” , sest minuga just see praegu toimubki. Mul on vahel päevi, mil varisen täielikult kokku, ent on ka päevi, mil säran rõõmust. Mõned nädalad tagasi panin endale paika kuupäeva, mil peaksin Eestist mõneks ajaks ära lendama ja lihtsalt eemal olema. Nüüd aga olen aru saanud, et ma ei saa kindlat päeva selleks seada, see peab tulema loomulikult ja sedasi nagu Universum minu jaoks planeerinud on. Lähen siis, kui on õige aeg. Ma nägin enda peal, mis juhtub inimesega, kes pole rahul ja ei astu ka samme, et miski paremaks muutuks. Ma vist ootasin, et keegi teine lihtsalt tuleks ja viiks mu siit võimalikult kaugele. Aga see ju ei muuda midagi. Nagu varemgi olen öelnud, siis õnn tuleb iseenda seest, kuid võõras keskkond aitab seda paremini üles leida.

Mu parim sõbranna maandus nädal tagasi Eestimaal. Me polnud näinud üle poole aasta ja see oli tõepoolest emotsionaalne hetk. Niivõrd tore on näha siiralt rõõmsat ja armastust täis inimest. Ta andis mulle soovituse hakata luuletama, et tulla välja sellest seisust, milles olen (või nüüdseks võib juba äkki öelda, et olin? ). Ja teate mis, luuletamine toimib! Mu sees on niii palju peidus, mida öelda. Läbi loomingu end väljendada on imeline. Jah, ma kirjutan praegu sahtlisse, kuid ma poleks iial arvanud, et see tunne võib olla niivõrd vabastav. Kõik su emotsioonid saavad kirja paberile. Võimas!

Pärast Battle of Estil käimist, sain ma samas ka aru, kuivõrd naudin ma teiste loomingulisust. Tants paelub mind. Missest, et ise ma puusa eriti liigutada ei oska, läks mu sees põlema tulikuum leek, mis kinnitas mulle, et it’s never too late. Club Illusionis breikaritega tantsu vihtudes sain ma aru, et keegi ei judge’i, teed nii nagu oskad ja kõigil nägu nalja täis. Tuleb endast ikka see loom välja lasta ja tõepoolest kohe niivõrd hea on olla. Tantsisin vist nii, et juhiluba taskust välja lendas, seega, kui keegi selle kusagilt üles leiab, võib mulle selle tagastada :))

Kolmapäeval võtsin endale aga raamatukogust Lea Dali Lioni raamatu “Joonista valgus. See on kõige uue algus”.

See naine on imeline! Ta puudutas mind esimest korda, kui sattusin vaatama “Laula mu laulu” saate 2.hooaega. Olin teda alati mäletanud, kui Blacky tumedapäist rokitüdrukut, kelle lugu “Ära piina mind” alati kummitama jäi. Kahjuks pisikese tüdrukuna mul Blacky plaati saada ei õnnestunud, ent Ninjatüdrukute albumid siiani kõik autos olemas, hihi. Millalgi toidupoodi külastades nägin aga teda kusagil ajalehe esiküljel, mistõttu teadsin, et ta läbis oma õpetliku teekonna haigusega vähk, ent midagi rohkemat ma sellest ei teadnud, sest ajalehti ei loe ma juba ammu.

Vaatasin aga rõõmsalt kõik “Laula mu laulu” teise hooaja saated ära ning peab tõdema, et see polnud kindla peale juhus, et mu elus on periood, kus vaba aega on nii palju, et jõudsin vaid paari päevaga 10 tundi pühenduda neile muusikutele ja seesugusele imelisele loomingule. Kõik osavõtjad seal kiirgasid positiivsust. Mu sisse jäi tunne, et ma tahan rohkem teada Lea loost, sest kui ta juba telesaates julgeb sõbrad panna puid kallistama, siis ilmselgelt tegeleb ta millegi palju huvitavamaga kui see meie nö fiktsioonmaailm (tema enda sõna) pakub. Mind inspireeris tema elu, elustiil, katsumused, õppetunnid. Meie seas on naine, kes vabatahtlikult võttis vastu diagnoosi vähk ja seljatas selle haiguse, õppides sellelt nii palju. Ning ta otsustas seda meiega jagada, milline kingitus! Naine, kes näeb tulevikku, kes näeb õhku liikumas, kes tajub energiad ja suudab nendega ravida, puhastada, aidata. Naine, kes kasutab kristalle ja pendleid, et organid oleks puhtad, et suhted oleksid korras, et positiivsus ja armastus valitseks meie üle. Naine, kes suhtleb inglitega ja kes ei karda eristuda, sest näeb, et temal on siin maailmas mingi suurem üllam eesmärk.

Lugedes ridu, kuidas ta mitmendat päeva pärast keemiaravi lihtsalt vahetpidamata oksendab, ent meenutab endale, et tema elu on ilus ning ta armastab sellest iga hetke, siis ei teki hetkekski kahtlust, et tegemist poleks siira ja imeilusa hingega. Ma isegi ei oska arvata, missugune jõud võib olla taolise inimese kallistusel. Olen lihtsalt õnnelik, et see raamat leidis tee minuni just praegusel ajal, mil valitseb segadus nii minu elus kui kogu maailmas. Kindel on aga see, et Universumil on meie jaoks alati miski vahva plaan olemas. Kas siis siinses füüsilises elus või hoopis energeetilisel tasandil. Uskumatu, kuidas kellegi lugu aitab veel enam lahti öelda surmahirmust. Ääretult ilus on lugeda, kuidas keegi on tunnistajaks reinkarnatsioonile ja selle lummavale ilule. Elu on lõputu, füüsilise keha surm vältimatu. Niivõrd põnev!

Mina aga lähen pooleteise nädala pärast aasta viimasele reisile ja uut aastat tervitan seekord seesuguses riigis, kus veel varem käinud pole. Olen põnevil! Elu on vahva seiklus ja tean, et reisin nüüd lähitulevikus veel palju. Sest et if not now then when? Praegu on õige aeg, sest olen noor ja selleks on võimalus. Juba näengi elu jälle rõõmsamates värvides ja kõik loksub vaikselt paika. Kui elu seisab paigal, siis tuleb astuda samme. Tegeleda loominguga ja lasta enda sisemised loomad valla. Või äkki polegi need sisemised loomad vaid hoopis midagi muud? Kes seda teab…
Mina igatahes astun nüüd samme aktiivsemalt kui kuu aega tagasi ja teen endast kõik oleneva, et naeratust oleks näol rohkem kui kurvastust. Love conquers alll <3.

Blogi Mõtisklused lea dali lion stress universum