There’s no future, there’s no past, beating hearts are all we have. Ehk siis üha rohkem märkan enda ümber, kuidas pühendutakse praegusele hetkele ja just nendele inimestele, kes on päriselt olemas ja kes on õnnelikud, et sina neilgi oled. See on rõõmustav ja südant soojendav, sest mida rohkem juhtub õudseid asju siin maailmas, seda rohkem saadakse aru, et vaid koos toimime täielikult ja seda rohkem väärtustatakse ilusaid hingi enda ümber.

Mina olen inimene, kes üritab alati teist kasvõi sõnadega tänada asjade ja tegude eest, mis aitavad, naerutavad, motiveerivad ja julgustavad teisi. See annab ka neile indu juurde, mis tähendab, et nad on oma tegemistes edaspidi veelgi võimekamad, töökamad, rõõmsamad. Tunne, et see, mida sa teed, läheb kasvõi ühele ainsale inimesele hinge, on kogemist väärt. Ja teie, keda ma kiidan, julgustan, tänan ja kallistan, teadke, et see tuleb südamest ja loodetavasti paneb see tärkama mõne uue mõtteseemne, mis kasvab kunagi millekski suureks ja uhkeks, või miks mitte, jääb see tänu seda kastma täpselt samamoodi kui varem, sest see toimib juba praegu oma terviklikus headuses.  Inimene on ju sotsiaalne olend. Me võime küll mõneks ajaks kolida üksi metsa elama, mediteerida ja võtta aega iseendale, mis on kõik väga positiivne, kuid ma leian, et vaid koos toimides tõstame üksteist kõrgemale. Kasvõi igapäevane mõtete vahetamine, mitte nende endale hoidmine on abiks igas eluvaldkonnas. Teadagi tõde ju, et konkurents aitab arendada ettevõtet ehk siis üksi olles juhtub pigem vähe, ikka on vaja abijõude, abimaterjale, tagant tõukajaid ja loomulikult toetajaid.

Mulle meeldib näha, kuidas minu ümber on üha rohkem neid, kes elavad sõprade/tuttavate tegemistele siiralt kaasa, aitavad, kui on tarvis, rõõmustavad koos nendega, kui selleks on põhjust ja ulatavad abikäe, kui seda on tarvis. Vähe on näha kadedust ja ussitamist, sest eks ta nii ole, et headus tõmbab ligi headust ning kõik muu ei paistagi segavat. Kindlasti on neid, kes mulle kõva häälega vastu vaidlevad ja ütlevad, et eestlaste rahvussport on teise eestlase tagarääkimine ja aukuviskamine, kuid katsu jälgida, mis toimub just sinu ümber, sinu suhtlusringkonnas. Kui palju on neid õelaid vinguvaid isikuid, kes arvavad, et nad muudavad sellega palju maailma või iseenda elu, et hoiavad pingsalt silma peal riigiametnike palkadel ja kuluhüvitistel samal ajal torisevalt alahuult hammustades. What I mean, on see, et kõik algab iseendast. Meie elu ei muuda see, mis toimub Toompeal või Brüsselis või Valges Majas. Muutust alusta kõigepealt iseendast, loo iseendaga rahu, ära otsi seda väljaspoolt. Kõik sinu probleemid on sinu enda omad. Ära loodagi neid kellegi teise kaela veeretada. Võta näiteks üks inimene, kellega sul läbisaamine kõige parem pole. Miks see on nii? Mis sind tema juures häirib? Miks see sind tema juures häirib? Mõtle, kas sul endal on samu jooni? Äkki on see sinu probleem, et sa ei oska inimest võtta sellisena nagu ta on? Äkki peab õppima leppima sellega, et me ei muuda kedagi ja armastame neid oma headuses ja ka vigadega. Tihti on siiski nii, et teise inimese häirivad omadused on meie endi peegeldused, millele me kas pole osanud või tahtnud otsa vaadata. Ei ole lihtne endaga tööd teha, eriti seesugusel tasandil. Ent olukorra teadvustamine on kindlasti juba suur samm edasi.

Mul on sees endiselt rahutus, kuid ka siiras soojus ja naeratus. Mulle meeldib jälgida, kuidas igaüks kõnnib oma rada, kuidas meil kõigil on isesugune nägemus maailmast, kuidas me usume erinevaid teooriaid ja kuidas me lõpuks ikkagi oleme kõik vaid inimesed, kes suudavad väga edukalt istuda ühise laua taga, krõbistada baguette’i, hammustada kõrvale oliivi ja hummust ning võib-olla muuseas lüüa veel klaasikesigi kokku. Living in the moment, appreciating life and experiencing the beauty and joy of it – that’s the way to be, I guess. Praegu on väga õige aeg lõpetada tegevused, mida teed kas lihtsalt harjumusest või hirmust millegi uue ees, mis enam sinu silmi särama ei pane. Astu, hüppa, jookse, lenda ja mis kõige tähtsam, otsi. Otsi ja leia. Leia oma tee, leia see mina, kes on koguaeg sinu sees peidus olnud. Võib-olla tähendab see, et on mõneks ajaks vaja kolida kusagile teise keskkonda, võib-olla vahetada töökohta, leida uus hobi, kirjutada, märkida üles positiivseid asju igapäevaelus, teha läbi stiilimuutus, luuletada, laulda, luua. Lihtsalt vaata, mis on sinu sees peidus ja usu, ellu tuleb palju rohkem päikest ja sära, seiklusi ja konarusi, kuid seesugune see elu juba kord on, täis uut ja huvitavat, rasket ja proovilepanevat, ent eelkõige ilusat. Kasuta seda põnevat aega, mis maailmas praegu valitseb, iseenda hüvanguks 🙂

And I will go on an adevture soon.. 🙂

Blogi Mõtisklused