22

Jah, sain reedel 22. Mõni naerab, kui kuuleb, kui noor ma olen, ise mõtlen aga, et whoopwhoop, elu ja seiklused alles ees ootamas.
Nagu näha, siis praegu on maailmas valitsemas aeg, kus igalpool on kerge kaos ja oht kurjade inimeste ohvriks sattuda. Minu nägemus sellest on aga see, et see kõik on maailma juhitvate inimeste poolt juba ammu ette planeeritud ja need, kes päriselt tulistavad ja tapavad on pandud uskuma, et see on nende võimuses maailma muuta. Nutke või naerge, vaielge ja omage enda vaadet, kuid minule pole mõtet poliitilisest sõjast hakata rääkima. Kujutage ette, et minu jaoks ei tundu ka Lameda Maa teooria (loe selle kohta rohkem siit: http://www.telegram.ee/nwo/lame-maa-teooria-mida-enamik-vandenouteoreetikutest-ei-usu#.VkstyM4oZFI ) ebareaalsena ehk siis on mul väga raske uskuda, et tegemist on vaid niivõrd pinnapealse konfliktiga nagu selleks on poliitilised erimeelsused.

Praegu on mu elus aeg, kus ma pidevalt avan oma silmi ja kujundan uutmoodi nägemust. Kes tahab, võib mind vabalt metsaliseks tembeldada, ent leian, et erinevad vaated, nägemused ja arusaamad ei tohiks inimsuhteid mõjutada. Küsimus on sallimises ja aktsepteerimises. Vahel ikka hakkab päris kurb, kui Facebooki newsfeedile ilmub jälle uudis, kuidas kedagi nahavärvi pärast Eestimaal kividega loobiti või klubisse sisse ei lastud. Neil hetkedel tekib mul eriti tahtmine siit mõneks ajaks eemale minna ja kogeda rohkem ühtekuuluvust mitte ainult rahvuskaaslastega vaid kogu inimkonnaga. Seda tajusin ma aga eriti Austraalias, kus on tõepoolest koos vist kõik erinevad rahvused üle maailma. Nad on, nad ei kakle, nad naeratavad ja ütlevad tere. Eks muutus algab muidugi iseendast, kuid ümbruskond mõjutab meid samuti tugevalt. Näiteks tajun, kuidas Eestis olles vaatan ma palju tihedamini tänaval kõndides maha, kui ma teen seda kusagil välismaal olles. Ma ei tervita võõraid tänaval, tihti ei julge neile otsagi vaadata, sest tajun ebamugavust.  Ma ei teagi, kuhu ma selle jutuga jõuda tahtsin, aga ma lihtsalt tunnen end veidi äreva ja rahutuna ning otsin pidevalt uusi väljundeid ja väljakutseid kodumaalt eemal.

Aga muretsemiseks, et ma nüüd homne päev lennukile istun ja ära lendan, pole põhjust. Mul on küll peas erinevaid mõtteid ja isegi olen astunud samme, mis hakkavad mõtetest reaalsuseks kujunema, kuid nendest räägin siis, kui tõepoolest on midagi tõelist, millest rääkida. Praegu aga vihun trenne teha, sest see on toob päikese sombusesse ja pimedasse argipäeva tagasi.


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s