Hei, armsad!

Lugu seesugune, et enne kojutulekut on mul jäänud veel natuke vähem kui kaks nädalat seigelda. Mis ma aga vahepeal teinud olen?

Viimati kirjutasin, kuidas seiklesin New Yorkis. Viimane päev sealses suurlinnas möödus mul Central Parkis magades, Yavneh’st sõbrannaga hängides ja õhtul Yavneh kitarriõpetaja ja rabbi juures musitseerides. Head ajad! NYC ise aga mulle just liiga sügavat muljet ei jätnud. Ma ei tundnud, et see nüüd oleks minu linn, kuid külastamist väärt on see kindlasti!
NY-st sõitsin edasi aga DCsse, kus veetsin küll vähem kui 24 tundi, kuid need tunnid olid imelised. Öömaja pakkus mulle üks ütlemata äge eesti tüdruk, kes on seal au parina töötanud juba üle kahe aasta. Tõeliselt äge tunne, kui mõne inimesega niivõrd lihtsalt side tekib. Rebisime kilde, rääkisime niisama, tegime valge majaga pildid ära ja oligi mul jällegikord aeg lennuki peale saada. Tunniajase metroo- ja bussisõidu järel jõudsingi Baltimore’i lennujaama, kust startisin Florida suunas. Maandusin Fort Lauderdale’i lennujaamas, mis on umbes tunniajase sõidu kaugusel Miami Beachist. Kuna aga shuttle, mis pidi mind rongi peale viima, hilines, siis mõtlesin, et olengi stuck in the airport. Õnneks kahe tunni pärast saime 21 dollari eest Airport shuttle’iga sõidu Beachile. Saime? Kohtasin üht tüdrukut Texasest, kes oli just tulnud kolmekuuliselt Euroopa reisilt. Sellega ajaga külastas ta 14 riiki. Imetore inimene! Juttu jätkus meil kauemaks.

Miamis ma aga Couchsurfisin kohas, mis oli kahe minuti kaugusel rannast. Mu host küll kahjuks töötas enamuse ajast ja päeval tšillisin selles kuumuses üksi ringi, kuid viimasel õhtul käisime vaatams kohalikku jalkafinaali, mille reeglitele ma kahjuks siiani pihta ei saa. Staadionil oli aga võimas energia, kõik kandisis Dolpinsite särke, enamik neist ka nende nokkmütse, sokke ja isegi juuksekumme. Kohutav oli näha vaid, kuidas suured ameeriklased ei tahtnud ilusti ühe istme peale ära mahtuda, kuid samal ajal sõid mõnuga fried chickenit, friikaid, hot doge ja pitsasid. Õlle lürpisid ka. Hiljem läksime ka baarituurile. Ise olin vee peal, sest mul oli varahommikune lend. Shuttle korjas mind juba kell neli hommikul peale. Ehk siis magada sain tunnikese ja lennukis ka veel kaks tundi. Ning nüüd olen ma omadega jõudnud New Orleansi.

Et lennujaamast hotelli jõuda, pidin Google Mapsi järgi sõitma kahe bussiga. Läksin siis esimese bussi peale ning poole marsruudi peal ütles bussijuht, et this is the end of line. Mis siis ikka, läksin järgmise peale ja sõitsin veidi õigest kohast mööda ning tulin vales kohas maha. Vaatasin, et järgmise bussini nüüd pool tundi aega ja ootasin rõõmsalt peatuses oma suure seljakotiga. Kui olin seal 20 minutit seisnud, peatus üks auto ja üks kohalik noormees pakkus, et viskab mu hotelli ära. Ning väidetavalt olevat ma üldse vales peatuses seisnud 😀

New Orleans on selline mõnus hipster linn. Siin on hästi palju mustanahalisi, väga palju kuuleb hispaania keelt nagu ka Miamis ning on selline lõunamaa tunne. Nagu oleks kusagil Lõuna-Euroopas või siis nagu Ladina-Ameerikas. Kohe kohe algab meil reisigrupiga miiting, pärast mida lähen vast veel tänavatele ööelu avastama.

Igatahes kuigi ma tahaks juba väga koju tulla, siis olen tõesti tänulik, et mind veel üks imeline seiklus on ees ootamas. 11 päeva sõidame minivaniga ringi. Homme stardime Texase suunas. Kui ma blogisse midagi üldse postitan, siis tõenäoliselt sama lühidalt nagu täna. Eks kui Eestis tagasi olen, võtan rahulikult aja maha ja kirjutan pikalt ja emotsionaalsemalt. Praegu tahan lihtsalt endast elumärki anda. Instagramil ja Facebookil võite julgelt silma peal hoida, sinna postitan kindlasti.

Musidkallid, maandun 12.sept! Seniks aga nautige. Ja kõigile ilusat kooliaasta algust, ilusat uut hooaega trennides ja naerusui uue aasta poole teele 🙂

Blogi Reisimine DC Florida Miami New Orleans new york reisimine USA