Rattaga üle Brooklyn bridge’i

Pole olnud siiani kuidagi tunnet, et tahaks kirjutada, kuid nüüd tuli see tuhin peale, tahan jagada, mis minu sees toimub.

Seega laager on läbi saanud ning isegi peaaegu nädala olen juba reisinud. Kui Northwoodist lahkusin, kartsin, et võib-olla hakkan laagrit isegi igatsema, ent siiani pole seda juhtunud. Läksin ära esmaspäeva öösel vastu teisipäeva. Minu armsad poolakatest töökaaslased otsustasid enne mu lahkumist veel sõita ühe meie sõbra juurde, et nautida lõkke ääres teineteise seltskonda. Ning seejärel sõidutasid mind kolm armsat Bostoni lennujaama. Kuidagi ikka ja alati on nii, et side tekib inimestega just siis, kui on aeg lahku minna. Aga Poola, hoia alt, siit ma tulen!2015-08-18 01.14.19

Laupäeval oli meil veel ka ühine party ning pühapäeval käisime ära Niagara Fallsil, mis oli küll täiesti crazy plaan. Kokku sõitsime 22h, koha peal olime 3h.. Aga mina ei kurda, enamuse sõiduajast magasin meie mõnusas suures minivanis ning kütuse- ja maanteemaksuraha oli vaid 25 dollarit nägu.

Teisipäeval lendasin siis aga Indianapolisse. Veidi üle 2h lennukis ning kohale ma jõudsingi. Isegi mu katkine kohver koos minuga. Indianas veetsin 4 päeva ja otsest turisti isegi ei mänginudki. Esimesel päeval käisin kesklinnas ära, but that was about it. Enamasti sõitsin ringi Paulaga, kes on minust mõned aastad vanem peretuttav. Tutvusin ta sõpradega, nägin ta töökohta (ilusalong), käisime matkamas, söömas, pidutsemas. Samuti veetsin omajagu aega ta emaga, kellega sai ära joodud mitu pudelit veini, külastatud nooremat tütart üliarmsas Bloomingtoni ülikoolilinnas, mis oma õhustikult meenutas Tartut ning tõi mulle väikese koduigatsuse peale. Indi oli ideaalne algus reisimisperioodile: rahulik kulgemine, omad inimesed. Midagi otseselt tegema ei pidanud, sai magada suurtes voodites ja end enamvähem välja puhata. Miks ainult enam-vähem? Sest lendamine ikka tõesti väsitab, eriti kui seetõttu on öö vahele jäänud.

 

Laupäeval sõitsin aga bussiga kolm ja pool tundi ning jõudsin Chicagosse. Sinna jõudes tundsin end nagu kodus. Uskumatu. Pole kunagi varem sedasi end võõras linnas tundnud. Lihtsalt pakiks aga kodinad kokku ja läheks koliks sinna. Kahjuks aga polnud ma varem sellele linnale ühtki ootust seadnud, mistõttu veetsin seal vaid ühe päeva. Ühe ideaalse päeva! Ja veel ihuüksi. Minul, kes ma vajan oma personal space’i, kuid kellel seda viimased 10 nädalat olnud pole, oli seda ikka väga tarvis. Chicago laadis mõnuga mu patareid täis.

 

Ja see paik kus ma ööbisin. No tegelt ka, elus ikka joppab vahel. Mu host läks oma sõpradega mingisugusele tripile, kuid usaldas oma kodukese mulle. Lukskorter, kus allkorrusel kenasti uksehoidja, välibassein, piljradilauad, hiigelsuur telekas, kossuplats, jõusaal, pinksilauad. Seal oli vist 33 korrust, mina olin 21sel.

 

Chicagos oli ka imeline Whole Food Market, mis tegelikult üle Ameerika kett. Niivõrd lai valik orgaanilist toitu! Muidugi üpris kallis ka, kuid totally worth it. Sooja toidu, salati-, supibuffe, kust sai kaasa osta, lõputu valik taimseid piimasid, jogurteid, jäätiseid, juuste, vorstikesi… Tõenäoliselt Eestis kõige lähedasem asi sellele on Mahemarket, mis on ka muidugi mu true love, kuid mõtle Mahemarket 3x suuremaks, siis saab umbes samaväärse tulemuse. Mina tahan Tartusse ka midagi sellist teha. Who’s in?

Pühapäeva hommikul lendasin aga New Yorki. Jälle umbes 2h lennukis, natuke seiklemist suurlinnas ning jõudsin Penn Stationisse Manhattil, kuhu mulle minu armas sugulane vastu tuli. Ehk siis peatun siin vägagi soodsas kohas ja olen selle üle ülimalt õnnelik ja tänulik. Kõigepealt muljetasime niisama, nosisime midagi natuke ja pärast mõnetunnist powernappi läksime linnapeale. Minu eesmärk oli Times Square’il ära käia ning see ka tehtud sai. Täna aga sai korralikult turistitud. Võtsime CitiBike’id ja sõitsime mööda kaldaäärt Financial Districtini. Nägin ilusaid ülikondades mehi ja  Wall Streeti. Käidud sai ka Chinatownis, enne mida ostsin oma elu kõige kallima mahla kõige hipsterimast kohvikust. Sõitsime ratastega üle Brooklyn Bridge’i ja nägime kaugelt Statue of Liberty’t. Ega ma tegelikult enamasti väga ei süvenenudki, kus me käisime, pigem lihtsalt nautisin linna äärmuslikkust: siin on kõik olemas ja kõigest 15-20 minutiga vahetub kontingent ning hoonestik, mida näed, uskumatult palju. Väga kift! Pärast 5h oli peal juba rammestus ning tulime ära koju puhkama. Sõime jälle natuke ja Maarja tegi järjekordse kolmetunnise sliibi. Õhtul läksime aga jälle kolmeks tunniks jalutama. Käisime ära rikaste ja ilusate piirkonnas, ostsime järjekordsest ökopoest head paremat süüa ja nautisime sooja suveõhtut.

 

Mulle siin meeldib, kuid seesugust ülimat emotsiooni, mille sain Chicagost, seda pole. Mul on NYC-s jäänud veel poolteist päeva, seejärel sõidan DCsse.

Homseks ma endale väga plaane pole teinud, tõenäoliselt kulgen rahulikult nsm, äkki käin ka Central Park’is ära. Tahaks oma armsate sõpradega kodumaalt minna lõunat sööma, aga siin suurlinnas on ikka päris keeruline neid kohtumisi organiseerida. Õhtul saan aga kindlalt kokku Yavneh’ kitarriõpetajaga, kellega koos ka karaoket laulmas käisime. Tõenäoliselt crash’in siis juba ka tema juures ning äkki õnnestub ka üks tüdruk laagrist meiega liituma saada.

Igatahes, sõbrad, üks soovitus. Ärge kunagi sööge sama palju kui mina siinmail seda teen. Küll te sügisel aru saate, millest ma räägin, since ma ikka valin, mis pilte ma üles riputan, hehe. Aga see selleks, kaks ja pool nädalat veel seigelda, siis juba tulengi koju. Kui kellelgi on õhtul aega, siis mul siin täiesti vaba hommik ja korralik WIFI ühendus. Ma väga hea meelega skaibiks kellegagi.

Näeme varsti, xxx.


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s