Eile sulgesime köögi neljaks päevaks, sest laager sai läbi. Uskumatu, kuidas teiste inimeste kurbus jõuab sinuni ja sa tunned seda, mida nemadki tunnevad, kuigi sinu jaoks peaks see hetk olema hoopis rõõmus ja õnnelik. Lapsed nutsid, counselorid nutsid, kõik olid kurvad, et laager läbi. Mina aga tunnen kohati päris suurt kergendust, sest töö oli ikka raske. Ometi on sees kuidagi imelik tunne, 500 inimese asemel on siin nüüd vaid alles umbes 20, kuidagi tühi ja üksik on, ma ei tea, kuidas ma ihuüksi endaga hakkama saaks, ikka on teisi inimesi ümber vaja.

Ma ei hakka enam kirjutama iga päeva kohta eraldi kokkuvõtet, kuid jagan siiski oma emotsioone ja mõtteid. Homme ja ülehomme on meil esimest korda võimalus kaks päeva lihtsalt puhata ja kogu tiimiga koos aega veeta. Täna koristasime aga kõiki maju ja kämpasid, kus kogu staff ja lapsed elasid. See pani mind ikka korralikult mõtlema. Kogu laagrisessiooni eest, mis kestab 8 nädalat, maksavad lapsevanemad 8000 dollarit. See on ikka päris suur summa. Kui ma aga vaatan nende elutinigimusi siin, siis paneb see küll veidikene ahhetama. Ühes kämpas elab vähemalt 12 last, mõned neist on vanad ja renoveerimata, mis tähendab, et suve jooksul on seal tohutult palav ja 0 hapnikku. Ometi tulevad nad tagasi, sest laagris loodavad sõprussuhted on tugevad, neil on siin niivõrd palju erinevaid tegevusi: seinaronimine, ujumine, kayaking, boating, jalgpall, korvpall, tennis, lauatennis, jooksuvõistlused, matkad mägedesse, külastused veeparkidesse, erinevad näidendid, laulmised, tantsimised, esinemised. Need olid vaid esimesed asjad, mis pähe tulid, kuid kõik päevad olid täis erinevaid põnevaid tegemisi. Ma saan aru, miks neile siin meeldib, kuid seesuguse summa eest võiks siiski tagada lastele paremad elutingimused. Samuti on väga suured käärid õpetajate ja teenindava personali majutuse osas. Oleme ausad, siia jõudes sain ikka kerge šoki, kui nägin, kus järgmised 9 nädalat elama pean. Ülejäänud adult staff elas aga korralikes majades, isiklike WC-de ja mõned isegi kööginurgakesega. Samuti on suhtumine meisse hoopis teistsugune. Me nagu polekski olnud osa staffist. Aga siinne kogemus on ometi olnud positiivne. Näen, et suudan töötada köögis, et ükski töö pole minu jaoks liiga raske, küsimus on lihtsalt, kas see on seda väärt. Lühike periood siin vastu pidada on okei, kuid all year long sedasi rügada ma ei tahaks. Kindlasti soovin aga töötada professionaalses köögis, kus reaalset söögitegemist on rohkem. Siin sai väga palju lihtsalt külmutatud toitu üles soojendatud. Olgem ausad, kräppi olen endale ikka liiga palju sisse ajanud, kaalu peale astuda ei julge, aga sedasi vist juhtub päris paljudega Ameerikamaal. Koju jõudes tuleb menüü jälle kenasti korda seada ning juba mu töö annab mulle mõnuga füüsilist koormust juurde. Ei jõua ära oodata 🙂

Mul on jäänud veel vaid esmaspäevane tööpäev ja siis lendangi oma esimesse sihtpunkti Indianapolisse. Natuke olen juba põnevil ka, kuid kuna olen otsustanud nautida iga hetke, siis ei ela ma oma mõtetega liialt tulevikus. Samas aga igatsen juba koju ka. Olen ära olnud kõigest 2 kuud ja juba tunnen, et oleks mõnus ikka omas kodus olla. Suur austus inimestele, kes elavad aastaid kodust eemal. Mul on kindel plaan maailmas ringi reisida, kuid tõenäoliselt saavad need olema ikkagi seesugused lühemad projektid. Juba praegugi otsin, mida teha järgmisel suvel. Eks näis, mul need plaanid ju koguaeg muutuvad.
Ühes olen aga kindel, kevadel lendan Israeli. Vaatasin isegi lennukipileteid ja üllatuseks polegi need eriti kallid. Umbes 200 euroga saab kenasti sinna lennata. Samuti on mul juba olemas 3 inimest, kes on kutsunud mind külla, seega oleks patt mitte minna. Tundub igatahes väga põneva paigana, mida avastada, samas on see ka piisavalt väike, et lühikese ajaga palju näha.

Fun facts:
1) Eile tegime 100le inimesele sushit, vabalt võiksin sushikohas töötada
2) Tegin Rikile kingituse, enne kui ta lahkus.
3) Esmaspäeva öösel sõidutab Kuba mind Bostoni lennujaama
4) Magasin maha lõpubanketi, sest olin lihtsalt megaväsinud. Teemaks oli Disney, kõik söögid olid sellest inspireeritud. Näiteks tegime Mikey Mouse’i kujulisi küpsiseid.
5) Eile vaatasime langevaid tähti.

https://instagram.com/p/6X_pyyAV4p/?taken-by=preililoo

Järgmise kuu kohta ei oska öelda, kui tihti satun endast siia blogisse elumärki andma. Eks ma katsun ikka endiselt korra nädalas kirjutada nagu senimaani õnnestunud on, kuid lubada midagi ei oska. Instagrami ja Facebooki postitan kindlasti.
I miss you guys!

Blogi Camp Yavneh