Maarja, sinuga on hea töötada

Kuna aeg on viimasel ajal kiiresti minema hakanud ning arvuti taga istumiseks pole väga võimalust leidnud, siis üritan nüüd kuidagi kokku võtta möödunud nädala. Iseenesest on mul kõik sündmused segamini, kuid proovin siiski midagi lühidalt jagada.
Seekord pole pilte väga oodata: esiteks pole ma neid eriti teinud ja teiseks ei ole ma valmis jälle kolm päeva hoogu võtma, et need üles laetud saaksid.

Igatahes olen ma jälle töötanud 8 päeva järjest teises vahetuses ning homme on mul vaba päev. Hommikud algavad mul tavaliselt Rikiga jalutuskäiku ja jooksuringi tehes, pärast mida oleme ka järvekesse hüpanud, veidi ujunud ja lihtsalt istunud silla peal kord rääkides, kord vaikides. Minu jaoks on tõelise sõpruse ja sideme märk see, kui saan inimesega rahulikult vaikuses istuda ja ei tunne ebamugavust. Nende hommikutega olen päris palju teada saanud nii tema, ta perekonna, Israeli kui ka judaismi kohta. Näiteks oli huvitav fakt, et judaismil on kolm põhilist koolkonda: ortodoksne, konservatiivne ning reformistlik. Esimene ehk siis ortodoksne on kõige rohkem kinni erinevates reeglites ja just minevikus, järgivad kõiki tavasid, mida vanasti austati. Ehk siis vägagi strict. Konservatiivne judaism saab aru, et maailm on pidevas muutumises ja üritab reegleid natuke tänapäevastada, aga siiski austab neid. Võtame näiteks duši all käimise. Ortodoksne koolkond ei kasuta sooja vett või peseb end ainult loodusliku veega, sest kraani käima panemine on juba vägagi suur töö, konservatiivne koolkond aga naudib enamasti  sooja dušši. Ja näiteks riietumise koha pealt: ortodoksed naised katavad alati kinni kõik oma juuksed ja enamasti ka kogu naha, konservatiivsed seda ei tee. Reformistlikud juudid aga võtavad asja hoopis vabamalt, nad kõik ei järgi koššer sööki, Shabbati ajal kasutavad mõnuga autot, et minna kusagile ilusasse paika ja perega aega veeta. Nende jaoks ei ole ka idagi imelikku kasutada telefoni või kaameraid või mida iganes elektroonset. Elame siiski 21. sajandil. Iseenesest mulle Shabbati olemus meeldib: sul on päev, mil sa ei tee midagi, lülitad end täielikult välja. Eemaldud sotsiaalmeediast ja intrnetist ja lihtsalt oled perega. Mis mulle aga ei istu, on see, et sellest on tehtud reegel. Sedasi peab toimima. Minu ideaalses maailmas ma lihtsalt võtan endale seesuguse aja, sest ma tahan, mitte selleks, et pean.
Ja fun fact Israeli kohta, mis ei tulnud küll üllatusena, kuid siiski paneb veidi ahhetama, on see, et naised on kaitseväes 18 kuud, mehed kaks ja pool aastat. Kõik on kohustatud selle läbima ja vähemalt kord aastas on meestele ka lisaõppused, mis kestavad paar päeva kuni kuu.
Israel on nii põnev riik, kindlasti võtan järgmise aastanumbri sees kätte ja lähen külastan ära selle paiga. Juba kolm inimest siit on mind külla kutsunud, mis tähendab, et elamus saaks olema eriti ehe, sest kohalikega kogeb tõelist elu palju paremini. Olen vägagi põnevil juba praegu 🙂

Sel nädalal lõpetasin ära ka oma savikausikese, mis tuli välja täiesti uskumatult ilus. Poleks elu sees arvanud, et ma suudan midagi sellist teha ja iseenesest polnud seal midagi rasket. Lisaks keraamikaõpetaja, kes nüüd mõned päevad tagasi Israeli tagasi lendas, on niivõrd minu tüüpi inimene, et hoia peast kinni ja lihtsalt imesta. Ta on viiekümnendates, taimetoitlane, tegeleb joogaga, kallistab siiralt, on kuue lapse ema, mitmekordne vanaema ja lihtsalt niivõrd soe hing. Tema on üks, kes ütles, et ma lihtsalt pean külla tulema talle. Ilus inimene!

Viimasel ajal on laagris toimunud igasugu üritusi, lapsed tegid järjekordse lavastuse, siis oli veel Arts Festival, kus esinesid 6 erinevat laagrit. Meie armas Camp Yavneh oli ikka peajagu üle oma etteastega. Siis oli veel õhtu, kus kõik grupid tantsisid, ka vägagi vahva. Tõesti vinged noored on siin.  Ma ei suuda ära otsustada, kas ma pigem armastan seda paika või nagu natuke jälestan. Love and hate relationship. Kohati mulle ikka väga meeldib siin ja täna tuli korraks isegi pähe hullumeelne mõte, et tuleks järgmisel suvel tagasi, kuid siis meenus mulle, miks ma ikka olen mõelnud, et olen siin esimest ja viimast korda. Esiteks elutingimused, teiseks inimeste pealiskaudsus, kolmandaks töö. Mulle meeldib köögis töötada, ent ei leia, et peaks niivõrd kõvasti rügama tööd teha kuus päeva nädalas. Lisaks puudub vabadustunne, koguaeg samade inimestega samas kohas ja auto kasutamise võimalust reguleerib boss. Aga miks mul üldse lõi pähe mõte, et tagasi tulla, oli vaid ikkagi inimeste pärast, kellega on side tekkinud ja keda tahaks uuesti näha ja koos aega veeta. Aga kuna mu mõtted muutuvad liiga tihti, siis ma enam parem kauem ei mõtle selle peale. Kui keegi küsib, mida ma tulevikus teha tahan, siis ainuke vastus, mille ma oskan anda: ma tahan olla õnnelik.

Mis mind aga õnnelikuks teeb? Näiteks YOGAFUNCi juhendamine. See on lausa uskumatu, missuguse positiivsuse laengu ma sain pärast FUNCi juhendamist siin. Ja eriti soojaks tegi olemise see, et tuldi küsima, millal uuesti teeme. Ei teagi, kas on võimalik veel ühist aega leida, kuid oluline on see, et see meeldis ja näitab, et see on miski, millega pean tegelema. Samas uuel hooajal tahan ma kindlasti midagi uut õppida nii treeningute valdkonnas, kui ka alternatiivmeditsiinis, massaažis. Üldiselt lihtsalt olen avatud erinevatele võimalustele ja üritan igalt poolt haarata kaasa nii palju kui võimalik. Täna hommikul ütles Riki mulle, et see on uskumatu, et nii noor inimene nagu sina niivõrd tark on. Ma ei hiilga kunagi koolitarkustega, kuid elutarkusega vahel küll. Ma kipun arvama, et olen enne praegust elu elanud päris mitu head ja õppusi täis elu. Aga küsimusele, et mis sa arvad, kes sa eelmistes eludes olla võisid, ma vastust anda ei oska. Tean vaid seda, et õpin iga päevaga midagi uut enda kohta, inimsuhete kohta, inimeste käitumise kohta, kõige kohta. Adun, et mida rohkem ma õpin, seda enam saan aru, kui vähe ma tegelikult tean.

Eile õhtul käisime peaaegu, et kogu köögitiimiga kohalikus baaris, kus oli karaoke õhtu jälle. Kambas olid nii boss, kui ka special diets’ite eest vastutav Mike ning üks peakokkadest. Tõesti ülimalt fun õhtu oli. Võtsime mõned õlled, siidrid, laulsime, mängisime piljardit, tegime pilte. Niivõrd nauditav ja vaba õhkkond. Nüüd kui hakkan lahkuma, hakkame kõik omavahel paremini läbi saama. Oleme jõudnud kenasti kallistamise tasandini ja näod on kõigil nalja täis. Ometi olen kindel, et enamikku siinsetest kaastöötajatest ma ei näe enam kunagi, kuid on ka neid, kellega jääme kindlasti kontakti hoidma. Võrreldes ajaga, mil olin siia just saabunud, siis nüüd pidavat ma väga hästi töötama ja minuga ühes vahetuses olla, pidavat olema lausa lust. Seesuguseid sõnu on hea kuulda. I really appreciate it. 

Kümme päeva veel ja lahkungi paigast, mis on olnud mulle koduks nüüdseks juba 8 nädalat. Bring it on!


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s