Right now is the happiest moment of my life

Posted juuli 31, 2015 by preililoo

Things have been great lately! Ma lihtsalt naudin igat hetke ning naeratan ja naeran koguaeg. Kuigi tööl on vahel ikka väga raske, siis positiivse meelega on palju lihtsam hakkama saada. Kui varemalt eelistasin alati töötada hommikuses vahetuses, siis sel nädalal olen südamest nautinud teist vahetust. Hommikud algavad Rikiga hommikuse tunniajase jalutuskäiguga mäest üles ja jooksuga mäest alla, hiljem YOGAFUNC mõnede töökaaslastega ning seejärel ujumine järvekeses. Energia on kehas ja hinges tagasi ning that’s all I need. Isegi mu boss, kes viimasel ajal on kahjuks kuidagi väga pahuras tujus olnud, on minuga alati sõbralik ja naeratav. Täna panime ka paika kuupäeva, mil lahkun. Selleks on 17. augusti õhtu, hommikul saan veel tõenäoliselt tööd teha. Seega tööpäevi ongi mul jäänud vaid kahe nädala jagu. Uskumatu, aeg, mis algul tundus paigal seisvat, on hakanud nüüd liikuma tohutu kiirusega. Aga tõenäoliselt nii juhtubki, kui oled enda ümber leidnud inimesed, kellega tahad end ümbritseda.
Minu jaoks üks raskemaid väljakutseid siin ongi olnud see, et olen olukorras, kus olen ümbritsetud inimestega, kes lihtsalt on sii juhuslikult kokku sattunud. Me töötame koos, elame koos, veedame vabad päevad koos. Kellelgi ei ole personal space’i ega private time’i. Ja see on raske. Tõesti on. Mul on tarvis olla omaette, mõelda omi mõtteid ilma, et keegi mind näeks või kuuleks. Seetõttu kondan tihtilugu üksi kusagil laagrialal ringi, kus kedagi pole ning on vaid rahu ja vaikus ja noh, sääsed, hästi palju sääski. Ja lihtsalt teadmiseks teile, siis viimasel ajal on meil isegi ööd väga soojad olnud, nii umbes 26 kraadi. Tundub, et USA varastas Eestimaalt suve ära lihtsalt.
Teisipäeval oli meil järjekordne kunstitund, seekord valisin siis keraamika. Voolisin kaks kausikest, mida täna värvima lähen, olen täitsa põnevil, mis sellest välja tuleb. Voolimise ajal ütles üks siinsetest õpetajatest, et ma olevat köögis töötavatest inimestest kõige laiema ja ilusama naeratusega. “You are the one who is always smiling and you have a beautiful smile. You also give out the vegetarian options. Nice to see you outside the kitchen.” Ma olin ainuke inimene köögitiimist, kes kunsti tegema läks ning jällegi nautisin iga sekundit. See voolimisprotsess on ülimalt terapeutiline ja rahustav. Päris lahedaid asju valmis seal: öökullid, kilpkonnad, taldrikud, kruusid, kausid. Ja õhkkond oli imeline ning toetav. Vahepeal on küll naljakas, kui nad kõik heebrea keeles rääkima hakkavad ja ma midagi aru ei saa, kuid then again, ma olen seesuguses olukorras iga päev, lihtsalt keeleks on poola keel.

Täna on taaskord shabbat, mis tähendab, et lõpetame töö päris hilja. Kuid that’s ok, sest tuju on niivõrd hea lihtsalt. Kaks nädalat tundub niivõrd lühike aeg, et vaikselt hakkab isegi lausa kurb, kui mõtlen, et pean lahkuma. Siis aga meenub, miks ma siia üldse tulin. Ma tulin, et reisida ja see aeg on nüüd juba nii lähedal! Siiski kavatsen ma elada hetkes ja seda nautida. Praegune hetk on ainuke hetk, mis meil on, järelikult on see ka kõige õnnelikum. Eile oli mul vaba päev ja sõitsime kolme poolakast töökaaslasega, kellega juhuslikult saan ka kõige paremini läbi, randa. Me lihtsalt magasime rannas 2 tundi, edasi sõitsime linna, kus reaalselt polnud mitte midagi.

Laconia oli koha nimi, kui ma ei eksi. Teistel tuli nälg peale, niisiis istusime maha ainukesse söögikohta, mis seal oli, selleks oli ehtameerikalik family diner. Päris äge elamus!

Lõpetasime oma päevakese Concordis, mis on New Hampshire’i pealinn. Ka seal polnud inimesi, ega ka midagi eriti teha, kuid linnake ise oli väike, armas ning kaunis.

Tavaliselt pärast vaba päeva on kohe eriti raske tööle naasta, ka täna on tunne, et üldse ei taha minna. Kuid kui päev algab niivõrd ilusal noodil ümbritsetud heade inimestega, siis ei tundu ka töötamine üldsegi mingi kohutava ülesandena. Üleüldse sujub meil viimasel ajal töötamine niivõrd hästi, et oleme suutnud leida aega, et vahepeal pooletunniseid pause teha ja nautida päikest ja värsket õhku. Ühel päeval aga näiteks sadas 15 minutit mõnuga padukat, küsisin, kas võin teha lühikese pausi ning läksin välja ja lihtsalt seisin vihma käes. Milline imeline tunne. Niivõrd vabastav ja samas ergutab. Ja see imeilus vikerkaar pärast vihma. Sain totaalselt positiivse laengu ja tuju oli laes päeva lõpuni.
Järgmisel päeval, kui meil lühike paus oli, ütles mulle üks meie peakokkadest, et “Maria, make sure you won’t go to do the yoga raindance again”, see oli päris naljakas.
Ühtlasi, kui ma nüüd selle eelmise lause peale mõtlen, siis olen avastanud, et seitsme nädalaga pole vähemalt pooled suutnud ära õppida, kuidas mu nime hääldada. Mõned saavad aga juba päris hästi hakkama. Mõned päevad tagasi, kui nõusid pesin, üritas üks laagrilastest mu nime selgeks saada. Ta kordas seda poole tunni jooksul ikka vägaväga mitu korda, alla üldse ei andnud:D. Lastest rääkides, siis üleeile õhtul, pärast laste järjekordset performance’it tuli üks nendest minu juurde ja küsis:
– Are you from Poland?
-No, I’m from Estonia.
-Oh, I don’t know where that is.
-It’s in Northen Europe. Where are you from?
-I’m from Switzerland.
– You are? That’s cool. I visited Switzerland this winter and then went snowboarding to the Alps.
– You did? Omg, that’s so cool, I’m a snowboarder too.
Seega sain endale uue sõbranna Šveitsist, lõime aga mõnuga nukid kokku ja kohtume tõenäoliselt täna. Hästi ilus laps!

Ma olen tänulik igaühele teist, kes on minuga ühendust võtnud, rääkinud igapäevaelust, öelnud, et igatsevad mind või lihtsalt huvi tundnud, kuidas mul läheb. Olen aru saanud, kellele läheb korda, kellele mitte. Siinne aeg on mulle õpetanud palju ja olen väga rahul otsusega siia tulla. Tänahommikusel jalutuskäigul rääkis Riki oma perest ja lastest ja ütles lause: “You will never make the same mistakes again that you made with your first one.” Vastasin talle aga: ” These were not mistakes, these were experiences. “You are absolutely right, wise words from such a young woman.” Ja siis lõi minus välja ülim enesekindlus: “Sometimes I even surprise myself how smart I am.”
Lõpetuseks mõte, millest rääkisime ühel päeval baker Marciaga. Ma ütlesin, et usun, et meil kõigil on mitu elu, et praegune siin ei ole ainuke. Ta nõustus, kuid ütles seepeale: “Minu vanemad elasid kindlapeale oma esimest elu, sest nende lapsikus, pealiskaudsus ja elukaugus olid midagi ennenägematut. Nad poleks nagu kunagi midagi kogenud. Ka minu lapsed käitusid neist arukamalt.”
Seega kas usute, et hingi sünnib siia maailma juurde või on kõik juba kusagil olemas ja nad taassünnivad uutes kehades? See mõte on mind kummitama jäänud, kuid tõenäoliselt ei leia ma vastust sellele mitte kunagi.