Kuidas mul nende pealkirjadega läheb? Meeldivad? :))

Igatahes möödunud on jälle pea nädal ja juhtunud on nii mõndagi. Teisipäeval oli meil siis art workshop. Valida sai kolme erineva tehnika vahel: keraamika, hõbeehted ja spetsiaalsest savist ehete voolimine. Mina valisin seekord viimase variandi, kuigi kõik kolm on põnevad ja saab meisterdada imelisi asju.
Alustasime õhtul poole üheksa ajal ning lõpetasime kusagil kaks tundi hiljem. Väga väga mõnus õhtu oli, väikene seltskond, imeilusad ning tähendusrikkad ehted, rahulik, vaikne ja toetav õhkkond ning naeratavad näod.

Meie, kes me savist ehteid valmistasime, pidime kõigepealt valima, mis värvi savi kasutame. Seejärel hakkasime seda läbi pastamasina laskma, et seda õhemaks saada. Edasi lisasime mustri, kasutasime erinevaid värve sära andmiseks ning kes tahtsid, võisid seda veel kaunistada pärlite, lillekeste ja muude nikerdustega. Kõlab väga lihtsalt ja ega seal tegelikult midagi väga rasket polnudki, kuid kannatust nõuab küll. Näiteks, et pisikesi savist lillelehe detaile vorpida, peab ikka hea pool tunnikest istuma ja pusima. Vahepeal tundsin küll, et olen väga lost ja lihtsalt vaatasin ja imetlesin, mida ilusat teised valmistanud on, kuid oma kaelakee lõpptulemusega jäin täitsa rahule. Üle kivide ja kändude ta läks, kuid valmis kenasti ta ikkagi sai. Oli tore kogemus 🙂

Teisipäeval sai veel ka esimest korda elus kayaki sõitu proovitud. Miks ma seda varem pole teinud?! Sõuad veekogu keskele, kus on ainult rahu ja vaikus. Täielik meditatsioon. Lihtsalt hinga, ole ja naudi. Mitte miski ega mitte keegi ei saa sinu rahu seal rikkuda.

Samuti õppisin lõpuks ära YOGAFUNC#17 kava. Mis ma oskan kosta. If true love exists, then this is definitely it. Tegelt ka, te ei kujuta ettegi, kuidas ma igatsen tundide juhendamist ja seda energiat ning positiivset emotsiooni, mis pärast seda valitseb. Siit saangi kenasti üle minna pealkirja teise osa juurde. Miks ma siis ikkagi maha istusin ja nutsin?
Kas teil on vahel tunne, et nüüd on käes hetk, kus kõik emotsioonid on kuhjunud ühte kohta ja need tahavad lihtsalt välja tulla? Ma võin kihla vedada, et ka väga paljud minu lähedased sõbrad pole mind nutmas näinud. Pubekaaegsed töinamised ja uksepaugutamised ei lähe arvesse, haha. Seega võib-olla mõni teist ei usugi, kuidas mul reaalselt pisarad lahmasid. Jah, need olid neljapäev ja reede, kui ma kõik söögipausid töö ajal ja vabal ajal pärast tööd üksinda istusin, Eesti muusikat kuulasin, mõtlesin ja aeg ajalt enam nuttu tagasi hoida ei suutnud. Mis siis ikkagi juhtus? Ega otseselt mitte midagi. Mul tuli peale suur igatsus lähedaste järele, sest tihti tunnen, et siinsed sõprussuhted on lihtsalt niivõrd pealiskaudsed, et neid on palju sõpruseks nimetada. Olen justkui ümbritsetud ilusatest inimestest, samas tunnen, et olen üksi. Aga  nüüd tuleb sisse ka väike vastuolu. Mulle meeldib üksi olla. Mitte küll koguaeg, aga meeldib. Mul on vaja aega iseendale. Istuda murul, vaadata taevast ja puid, kuulata loodust. Aega, mil lugeda, vaadata filme/sarju ja mitte kellegagi rääkida. Siinses keskkonnas on see aga ebaviisakas: lülitada end välja ühistest tegevustest ja olla lihtsalt omaette. Nii ikka päris ei lähe, ikka võtad osa, kui midagi koos tehakse ja unustad ära oma introvertsuse. Samuti ei saa üle ega ümber tööst. Nagu varem kirjutasin, siis läheb see küll iga päevaga üha lõbusamaks, aga kui oled emotsinaalseslt ebastabiilses seisundis ja tuleb kasvõi üks ebameeldiv kommentaar, siis võib see ikka rivist täiesti välja lüüa. Neljapäeval see juhtuski. Valmistasin hommikusöögiks rahulikult ette nuge-kahvleid-lusikaid, kui üks töökaaslane küsis, kas ma saaksin külmkapist toorjuustud välja tuua. Täiesti mõttetu asi, mille pärast rivist välja minna, kuid minu mõte toimis sel hetkel sedasi, et miks ta ise ei lähe neid võtma, et ta saab seda sama hästi teha kui mina. Ja terve hommikusöögi aja me suutsime teineteisele teha mingeid tobedaid kommentaare. Pärast hommikusööki aga istusime maha ja rääkisime. Asi lõppes sellega, et nutsime koos ja meenutasime, miks me siia üldse tulime. Eyes on the prize, reisimiskuu ei ole enam üldse kaugel!

Pärast nutmist kallistasime. Jah, kallistamine on asi, mida ma siin kõige rohkem igatsen. See energia, mille saab kallistusest, on veel suurem, kui see, mille saan tagasi pärast tundi, mida olen just juhendanud. Eks ma vist seetõttu end vahel tühjaks pigistatud sidrunina tunnengi, sest pole neid allikaid, kust ma tavaliselt oma jõu tagasi saan. Reedel aga hommikusöögipausi ajal väljas pingil istudes, teed juues ja lihtsalt kurb olles, tuli minu juurde kunstiõpetaja Riki. Jah just seesama kõige soojema südamega naine ja küsis, mis viga on. Ega ma väga ei osanudki öelda, mis viga on. Ütlesin, et miagi pole viga ja samas on kõik halvasti ja lihtsalt rääkisin, mida ma tunnen. Ja siis sealt see tuligi, soe ning tõesti pikk kallistus, mis tõesõna tegi olemise niivõrd palju paremaks. Siis pidin aga tagasi tööle minema, kus ootas mind Mariusz, poiss, kellega ka mägedes matkamas käisime ja kallistas mind ka. Uskuge või mitte, mul oli momentaanselt naeratus jälle näol. Kallistuse jõud on ikka uskumatult suur!

Reedel alagab teatavast Shabbat. Esimest korda siinoldud aja jooksul otsustasin ma Shabbatit dining hallist jälgida. Ja see oli imeilus. Esiteks on kõik tüdrukud alati kleitides ja seelikutes ning poisid samuti viisakalt riides. Nad istuvad rahulikult, söövad ning pärast muidugi laulavad väga pikalt. Imeline energia jällegi. Päris kärarikas sündmus, kuid need ilusad rõõmsad näod tegid ka minu olemise niivõrd palju paremaks. Lihtsalt seisin ja vaatasin neid üle tunni. Võisin vist kohati päris creepy tunduda. Enne Shabbati algust sõitsime Manchesteri lennujaama, et autot rentida. Kanada tripp siiski oli ees ootamas ning kuna autod, mis meil laagris on, pole kindlustatud väljaspool New Englandi, siis pidime auto rentima.

Algul plaanisime auto võtta kaheks päevaks, reede õhtust pühapäeva õhtuni, aga selle hind oleks tulnud veidi üle 400 dollari, mis tundus mõttetu. Otsustasime tagasi tulla järgmisel hommikul ja seejärel öösel auto tagastada. Hinnaks tuli seega umbes 200 dollarit. Miks nii kallis? Sest me kõik oleme alla 25-aastased, mis lisab hinnale korralikult juurde. Autoks saime aga täitsa toreda Nissani, mina ütlesin, et mina ei taha roolis olla ja õnneks sellega probleemi ei tulnud, Mariusz ja minu roomie haarasid ohjad enda kätte. Sõit oli ikka päris pikk, lennujaamast hakkasime sõitma kella 7 ajal hommikul, Montreali jõudsime kusagil 12 ajal. Enamuse sõidust oli mul luksus magada, kuigi ega ruumi just liiga palju ei olnud. Montreal on aga väga väga mõnus linn. Selline pisike Euroopa, mida olen nii väga igatsenud. Kenasti vanalinnatänavate ja mõnusa sadamaga. Felt like home! Juba ka sellepärast, et nad kasutavad kilomeetreid, mitte miile ning et neil on külmad talved. Jah, uskuge või mitte, aga väidetavalt langeb sealmail talviti temperatuur kohati kuni -40 kraadini. Ulme!

 

 

Päeva nali: Poola ehitajad käisid teed parandamas

 

Aga muidu, ega me otseselt midagi väga ei teinudki, lihtsalt tuiasime ringi, nautisime teistsugust õhku ja vaatasime ringi. Päeva highlight oli aga tõenäoliselt sadamas istumine ja veini joomine. Mis seal salata, olen veini ikka korralikult igatsenud. Väga palju fotojäädvustusi mul sellest päevast pole, sest enamik said tehtud Tomi telefoni ja selväkepiga. Päris äge asi on see ikka, mulle hakkas täitsa meeldima, osta või endale ka.

Ja ongi jälle käes uus nädal. Teatavasti alustatakse USAs nädalat pühapäevaga. Mulle jõudis just kohale, et mul on vaid kolm nädalat veel jäänud laagris olla ja siis algabki aeg, mille tõttu ma siia üldse lendasin. Sel nädalal töötan teises vahtuses, ehk enamasti alustan tööd Eesti aja järgi 19:45. See tähendab, et kellel on õhtul vaba aega, siis ma väga väga tahaks teiega skaipida, virtuaalseid kallistusi saada, eesti keelt rääkida ja lihtsalt teada, kuidas teil läheb. Olen tänulik, et mul on olemas tõelised sõbrad. Tõepoolest, suurim väärtus elus on lähedased ja hea tervis.

Täna on laagris fasting day ehk siis enamik neist ei söö ega joo terve päev. Mõned neist aga söövad pärast päikseloojangut ehk siis minu vahetuse ajal läheb ikkagi päris crazyks. But I don’t mind, vahelduseks on isegi hea õhtuti töötada. Tahangi rohkem uurida juutide ja paastumise traditsiooni kohta. Homme hommikul läheme Rikiga mõnusale jalutuskäigule, siis ongi võimalus teada saada, mis süsteem neil sellega on ja mis on selle eesmärk.

Rohkem vist hetkel lisada polegi. Elu on täis ikka lõputuid õppetunde iseenda kohta. Olen väga rõõmus, et otsustasin Camp America programmist osa võtta. See on mulle tõesõna palju juurde andnud. Mida ma aga kõige rohkem tajun, siis ega õnnelikkus ei asu kusagil kaugel maal ja ilusates paikades. Õnnelikkus on peidus ikka ainult iseendas. Reisimine aitab aga tihtilugu selle enda seest üles leida. 🙂

Blogi Camp Yavneh Reisimine autorent emotsioonid Kanada kayaking kunst Montreal nutmine YOGAFUNC