Ilmselgelt on mul eesmärgiks postitused nüüdsest alates pealkirjadega väga põnevaks teha.
Vaatame, kui kaua ma seda teha suudan, hehe.

Mõtlesin alustada seesuguse mõttega, et mul tegelikult ikka väga meeldib selle religiooni juures nende avatus, spirituaalsus, aga kõige rohkem nende igapäevane laulmine. Ja ma ei pea silmas vaid nende heebrea keelseid pühasid laule, vaid kõige igapäevasemaid popplaule. Iga päev dining roomis ronivad nad kambakesi toolidele, laulavad, tantsivad, naudivad. See on lausa uskumatu, missugust energiat nad sellega loovad. Mul on raske tööle keskenduda sel ajal ja siis saan ikka pragada, et mis sa siin imetled, hakka tööle. Tänagi oli mul bossiga vestlus teemal, et pärast lõunasööki, kui on ca 2h vahetuse lõpuni, hakkavad esimese vahetuse inimesed lihtsalt ootama tööpäeva lõppu ja venivad kui teod, mis tähendab, et me lõpetame hiljem, kui tegelikult peaks. Meil ei ole kindlat kellaaega, mil lõpetame, lahkume siis, kui töö tehtud. Mismõttes tehtud? Õhtusöök on ju ka veel..
Ma polegi vist lähemalt kirjeldanud, missugune süsteem siin on. Olen pelgalt maininud, et meil on nö kaks kööki, üks on dairy side ja teine meat side. Hommikusöök on alati dairy, lõuna ka tavaliselt. Enne kui esimene vahetus lõppeb, peab olema dairy side koristatud, kõik pestud ja nõudepesumasin puhastatud. Ehk kui on päev, mil hommikuks olid juustusaiad, lõunaks lasagne ja snäkiks pitsa, siis me lahkume kahtlema hiljem, sest seda juustu lahti saada erinevatelt alustelt, see võtab ikka tohutult aega ja energiat. Eile olid meil näiteks lõunaks pizza bagel’id ja vahtuse lõpus kolmekesi pesime üliaeglaselt oma 40 sheetpan’i, mis olid ikka korralikult kõrbenud juustu täis. Nühkisime ja venisime ning ootasime päeva lõppu. Kui aga öeldi, et minema saame siis, kui kõik need pestud on, olime täiega pettunud ja vihased. Täna tagasi mõeldes käitusime ikka totralt küll. See oleks ju teise vahetuse suhtes äärmiselt ebaaus olnud, kui nemad oleksid need hoopis pidanud ära pesema.

Aga see selleks, ütleme nii, et virisemist on üha vähem ja töö saab tegelikult aina kiiremini tehtud, sest kõik teavad, mida teha ja kuidas teha, ei pea alati ootama, et keegi ütleks, kuidas nuga käes hoida või millist pesuvahendit kasutada. Peab tõdema, et siit saab ikka ülihea kogemuse tegelikult. Järgmisest nädalast alates on meil laagris umbes 50 last vähem. Üks vahetus lõppeb ja osad nunnud lähevad koju ära. Mina aga hakkan end siin üha rohkem nagu kodus tundma. Olen saanud endale ka counseloridest tuttavaid, kes on – peab tõdema – palju avatumad, kui minu töökaaslased. Või siis on asi minus, ma ise olen liiga reserved inimestega, kellega iga päev köögis vähemalt 9 tundi koos veedan. Ma lihtsalt ei tunne enamikega nendest seda õiget connectionit, mis iseenesest pole halb asi. Nad on kõik vägagi sõbralikud ja head inimesed, aga mina investeerin end inimestesse, kellega tunnen sidet. See on lihtsalt minu eripära.

Viimasel ajal on laagris õhtuti toimunud päris lahedaid üritusi! Võib-olla on varem kah neid olnud, kuid kuna töötasin 2 nädalat õhtuses vahtuses, siis ma ei olnud kursis, mis mujal toimub. Näiteks ühel õhtul tegid noored tänapäevases võtmes Aladdini näidendi. Täiega vahva oli! Sain südamest naerda ja nautisin igat sekundit. Kui näidend lõppes laulsi nad taaskord teatud traditsioonilist judaismi laulu, võtsid kõik ringi ja kätest kinni. Algul vaatasin lihtsalt pealt, kuid üks tüdruk, kellega olen juba päris palju jutule saanud, kes töötab aias ja kasvatab taimi, võttis ka minu ringi ja see tegelikult oli väga põnev kogemus. Nägu läks naerule 🙂

Eile õhtul aga oli neil nö lauluvõistlus. Kõik erinevad laagrigrupid, nii suuremad kui väiksemad, olid ette valmistanud kolm laulu ja niiviisi nad järjest siis laulsid ja tantsisid kokku umbes 3h. Jällegi uskumatu energia valitses võimlas, kus see kõik toimus.

Enamiku lauluvistluse ajast veetsin aga siinse kunstiõpetajaga, kes tuleb Israelist ning kelle kolm last kah praegu siin laagris on, samuti tema abikaasa. Kui pealkirjas mainisin armumist, siis teie pettumuseks pean tõdema, et see oli metafoor ning viitasin temale. Esimene inimene, kellega ma reaalset tundsin mingisugust sidet. Naljakas, kuidas inimest vahel ilmuvad su ellu out of nowhere. Tema aga on see naine, kes mult nüüdseks juba ligi 2 nädalat tagasi küsis ” Are allt he girls in Estonia as pretty as you are?”. Ta valmistab ehteid, omad oma stuudiot kodumaal ning samuti töötab seal araabia keele õpetajana ja armastab zumbat. Väga huvitav persoon. Täna käisime temaga toidupoes, sest korraldab väikestele poistele mingit pidu. Suhteliselt keeruline ülesanne oli osta näkse ja jookse, mis pidid tingimata olema košer. Jällegi huvitav kogemus. Minu vegan toidukorvi pole pooltki nii raske täita, kui traditsioonidest lugupidaval juudil. Tahtsin teada, et kas see, et meil laagris on dairy ja meat toitudele eraldi nõud, on vaid sellepärast, et köögis töötavatele mittejuutidele elu natuke kergemaks teha, siis ta ütles, et ei. Alati ongi eraldi nõud – kunagi ei sööda samalt taldrikult juustu, kust süüakse kana. Küsisin talt, et mis see on, mis paneb teda juba kolmandat aastat siia tagasi tulema. Ja ta vastas, et sel aastal küsis ta endalt esimest korda ka ise, et miks ta siin on. Mitte, et siin poleks tore ja teistmoodi ning mõnest küljest ka kind of puhkus, kuid just seepärast, et ta töötab koguaeg ning enne uue kooliaasta algust ei jää üldse aega iseendale. See mõte pani ka mind mõtlema. Me võime küll teha tööd, mida armastame, ent kunagi ei tohiks ära unustada iseend. Leia enda jaoks see aeg, mil saad lihtsalt olla ja mitte midagi teha. The sweetness of doing nothing. That’s the spirit! :)) Tahtsin ka teada, et kas tõepoolest on Israeli ohtlik reisida. Tema kinnitas, et ei, ei ole. Väidetavalt on inimesed seal palju tõelisemad. Nagu ma olen maininud, siis siin Ameerikas on hästi palju pealiskaudsust ja võltslikkust, mida kinnitas ka tema. Israelis võivad inimesed sulle küll kehvemini öelda, ent nad on vähemasti ausad ning samas ka palju abivalmivad ning neile tõesti läheb ligimene korda. Seega hakkan aga rõõmuga reisi Israeli planeerima, lubati mind seal naerusui vastu võtta 🙂

Eile õhtul oli aga veel põnevaid sündmusi. Siinne muusika- ja kitarriõpetaja kutsus mind lähedalasuvasse baari. Sõitsime sinna, kuid täpselt baari kõrval pidas meid kinni politsei. Jess, jälle uus linnuke kirjas! Põhjuseks siis see, et üks eesmine tuli ei põlenud. Kontrolliti dokumente ja värke mingi 15 minti, kuni lõpuks minema lasti.

Baaris tahtsin aga juua ühe õlle. Küsiti dokumenti ning sel hetkel meenus, et unustasin selle maha. Sõitsime aga rõõmsalt tagasi 2 minutit, pass taskus, uuesti baari. Kell oli saamas üksteist ja karaoke hakkas lõppema. Kõhklesin, mis ma kõhklesin, aga laulma me siiski läksime. Lauluks valisin Chasing cars’i. Väidetavalt olevat ma väga ilusasti ja loomulikult laulnud. Isegi ühed võhivõõrad tulid ütlema ja kutsusid hiljem veel enda juurde koju istuma:D

Aga baar ise oli nagu ehtne külabaar in the middle of nowhere next to nothing. Suurtes t-särkides baaridaamid, mõned üksikud kunded ja kaks ära eksinud turisti, kes panevad kogu baari kihama.

Õlleklaasi taga jõudsime aga mõtteni, et tegelikult see, mida me enamasti kusagilt kaugelt otsime, on olemas meie sees ja meie kodus, et tegelikult võib-olla polekski vaja selle millegi leidmiseks kusagile kaugele minna. Aga samas, võib-olla siiski on?

Rääkides ujumistundidest, siis peab tõdema, et kahjuks on ootamatutel põhjustel need ära jäänud. Teisipäeval, kui pidi olema esimene tund, siis kahjuks pidi treener tegelema lastega, kellest ühel oli õnnestunud teise küünarnukk veriseks lüüa. Noh, juhtub ikka. Aga ole ise veidi ujununud, korralikku tehnikat pole, aga põhja siiski ei vaju. Õnneks on veel kuu aega aega organiseerida neid tunde, kuid olen isenesest psoitiivselt üllatunud. Järves käin praktiliselt iga päev, sest vesi on imesoe. Vähemalt 27 kraadi. Lihtsalt sulistada ja mulistada on jõle mõnus. Enamasti käime poistega, kes lihtsalt lollitavad, aga ongi toredam, ei ole üldse vaja koguaeg olla reserveeritud täiskasvanu.

Täna ehk reedel algab aga shabbat. Alates päikeseloojangust kuni järgmise päeva päikseloojanguni ei tee nad praktiliselt midagi. Lihtsalt puhkavad ja naudivad. Samuti ei kasuta nad elektroonilisi seadmeid – vaid lambid on lubatud. Ei telefone, ei fööne, ei pliite, ei midagi. Isegi ei saa näiteks paadiga sõitma minna, sest aerude liigutamine on liiga suur töö. Iseenesest on see lahe traditsioon. Nad söövad megapalju ja jällegi laulavad, tantsivad, palvetavad, on peredega koos. Meie jaoks tähendab küll aga shabbat rohkem tööd, sest kõik söögid tuleb ette valmistada. Ehk siis reedene õhtusöök ning laupäevane hommiku- ning lõunasöök. Samas I don’t mind anymore. Mulle meeldib nendele rõõmsatele nägudele süüa pakkuda, sest tegelikult annavad nad oma energiaga sulle nii palju tagasi.
Praegu aga teen ma ühe mõnusa powernapi. Esimese vahetuse downside on see, et ärkama peab vara, aga ega seetõttu magama vara ei minda. Seega kuidagi peab unetunnid tagasi tegema.
Ja hakkabki viies nädal läbi saama ja ainult neli veel minna. Iga päevaga läheb aina paremaks ning tunnen end hästi.
NB! Ma ei tea endiselt, mida selle kohvriga teha. Aidake palun keegi!
xxx.

Blogi Camp Yavneh Mõtisklused Reisimine avastamine Camp Yavneh connection karaoke košer laulmine shabbat