Ehk lugu sellest, kuidas ma ujusin, karusid ja skunke nägin, mäeõhku hingasin, lõkke ääres istusin ja grilled cheese sandwiche valmistasin

Olen viimastel päevadel palju paremini laagrielu osas meelestatud kui varem. Tõenäoliselt on asi selles, et mulle räägiti, et paljudel teistel on palju kehvemad olud kui meil siin. Näiteks on poolakatest töökaaslastel palju kaasmaalasi üle USA laiali, kes samuti töötavad laagrite köögitiimides. Väidetavalt antakse neile seal vaid üks ülesanne päevas, näiteks sina hakid täna päev otsa tomateid, sina pesed nõusid ja sina küpsetad friikaid. Lisaks ei anta neile vabadel päevadel autot ning nad on sunnitud ka sel ajal laagris olema. Ehk siis vähemalt 9 nädalat nagu kaitseväes. Samuti pidavat neil söök olema palju halvem kui meil. Nagu ma varemgi juba kirjutanud olen, siis tegelikult saab siin Camp Yavneh’s ka tervislikult kõhu vägagi täis. Täna sõin lõunaks näiteks oa-tomati-sibula salatit ja tomatisuppi falafellidega. Yummie. Kõht sai nii täis, et tõenäoliselt jätan üldse õhtusöögi vahele ja annan seedetraktile veidi puhkust.

Rääkides aga ujumisest, siis endalegi üllatuseks suutsin isegi ujuda, ilma et oleks vee alla vajunud. Esimene ametlik ujumistund on mul aga homme. Tahan saada korraliku tehnika selgeks. Mis mulle siin laagris aga väga meeldib on see, et me võime vabalt kasutada kayakke, surfilaudu, purjekaid, ehk siis saame täiega nautida veemõnusid. Ja vesi, täitsa ulme, kuidas see tegelikult ikka lihaseid lõdvestab!

Eile oli mul aga vaba päev ja sõitsime Mariuszega mägedesse. Meie laagrist umbes 90 miili eemal asub New Hampshire’i kõige kõrgem mägi, kuhu tippu me küll kahjuks ronida ei jõudnud. Meie kõrgeimaks saavutuseks jäi Mount Eisenhower, mis on 4780 jalga, uskumatu vaade avanes sealt!

Alustasime matka kella 12 ajal ja tagasi jõudsime kell 19, seega 7h kokku. Ma siiani imestan, kuidas ma sellega hakkama sain, sest ega mul ei ole just erilist füüsilist ettevalmistust. Üles ronisime umbes 4h ja alla tulime 3h. Higistasin ikka meeletult ja jõin selle 7h jooksul 2l vett. Vahepeal oli küll tunne, et aitab nendest kividest ja ronimisest ja keeraks otsa ringi. Kuid kui jõudsime puudest kõrgemale, siis polnud kahtlustki, miks me nii kaugele tulime. Üllatama panev tõsiasi oli aga see, et ega kõht eriti tühjaks läinudki. Hommikul enne matka sin korraliku rasvase salati (panin sisse terve avokaado) ning lisaks kaerahelbeid banaani ja pähklivõiga. Mäe tipus nosisin mõned grammid india pähkleid, kuid see oli ka kõik. Täna aga valutavad nii põlved, kui ka kõik lihased mu kehas, kuid see kõik oli seda väärt! Matkajaid oli iseenesest päris mitmeid, kuid täiesti uskumatu kogemus peaaegu tipus oli see, et ma kogesin täielikku vaikust. Ei tuult, ei putukaid, ei linnulaulu, ei midagi. TÄielik vaikust. See oli imeline tunne!

Ma pole tegelikult kunagi päriselt matkamas käinud. Mõte sellest on alati tundunud ahvatlev, aga see oli esimene päris matk. Loodus on ikka aukartustäratav ja pakub täiesti erakordseid emotsioone. Olen palju rõõmsam ja säravam pärast seda käiku. Mis siis, et pigistasin end tühjaks kui sidruni, õhkan ma see-eest palju rohkem sära ja joovastust. See oli füüsiliselt minu jaoks ikka väga suur pingutus, ent näitas mulle just, et ma olen võimeline päris paljuks ka ilma treenimata. Mis siis veel saab, kui jälle trenni hakkan tegema? Jah, issi, tagasi tulles otsin ma oma ratta välja ja hakkan tegelt ka oma südamelihast treenima!

Mida kõrgemale jõudsime, seda külmemaks läks. Tuul oli kah korralik, kuid see meid ei peatanud.

Matkal olid mul jalas küll pool numbrit suured 20 dollarit maksnud Everlastid, mis tegid oma töö ilusti ära. See fakt, et need mulle pool numbrit suured on, oli suunatud sulle, emme. Vaata pildi pealt, kas meeldivad, kui jah, siis annan need pärast reisi sulle 🙂

Kui mägedesse sõitsime, möödusime ka karudest. Jah, ma nägin oma silmaga kahte karu! Karupoega ja tema emmet. Uskumatu! Seda poleks ma kunagi oodanud. Et tagasi laagrisse jõda, istusin ma aga mõnuga Hyunday rooli, nautisin maanteed ja parkinud ära auto, nägin ma kolme skunki, milline imeline päev! Õnneks nad ei haisutanud ega midagi 😀
Kui olin skunkidest möödnud liikusin edasi lõkkeplatsile, kuhu laagri kitarri- ja lauluõpetaja mind kutsus. Olin ainuke inimene köögitiimist, kõik teised olid kasvatajad. Oli väga soe ja mõtlemapanev õhtupoolik.

See mees on üks väga inspireeriv isiksus. Ta rääkis lugusid, kuidas ta vabatahtlikuna töötas Indias ja Etioopias. Põhiliselt levitas ta küll judaismi, kuid mulle meeldisid tema põhimõtted. Näiteks Etioopias töötas ta koos erinevate religioossete taustadega inimestega ühingus, mis aitas tuberkuloosihaiged lapsi ning inimesi, kellel oli midagi selgrooga valesti. Ta tõi ka seesuguse näite, et oli üks tüdruk, kellel oli reaalselt selgroog peast kõrgemal. Selle peale oli tema kaastöötaja küsinud, et kas jumal on tõepoolest olemas, kui laseb seesugustel asjadel juhtuda. Seepeale vaatas ta just mulle otsa ja ütles, et vahet pole kas me usume jumalasse või mitte, kuid meie kõigi võimuses on teist inimest aidata ja seda võimalust peaksime me üllalt kasutama ka. Lisaks mainis ta, et tema teiseks keeleks on muusika, läbi mille ta jõuab ka nendeni, kellega ta ühist keelt muidu ei räägi. Mina nimetaks seda muusikakeelt üldiselt loovuseks, sest ükskõik, mida teeme, läbi selle on meil võimalus jõuda nendeni, kelleni me võib-olla sõnadega muidu ei jõuaks.

Lõkke ääres me laulsime, küpsetasime vahukomme ja sõime šokolaadi. Õigemini tegid seda kõik teised. Mina lihtsalt istusin ja kuulasin. Õhtu lõpetuseks ütles ta aga mõtte, millega lihtsalt peab nõus olema. Tonight is a really good night to have a good night. Even if you are with people who you don’t know or even with people who you don’t like, it’s a really good night to have a good night. Have no fear, let go. Ilus, kas pole?!

Täna läksin rõõmsalt pärast kuuetunnist und aga hommikul 6:30 tööle. Oma 9-tunnisest tööpäevast 5h tegin grilled cheese sandwiche. Nii umbes 700 tükki. Sai-juust-juust-sai pannile, seejärel lõigata pooleks ja siis ahju. Ja peab tõdema, et ma isegi nautisin seda. Nüüd aga pesen pesu, lähen veedan aega oma spiritual friend’iga, kui teised lähevad õhtust sööma, lähen teen ühe mõnusa YOGAFLOW ja õhtul enne magaminekut vaatan ühe osa Private Practice’it. Jah, sõbrad, see on mu vaieldamatu lemmiksari, mdia vaatan nüüd juba teist korda.

Olen viimastel päevadel ülihästi meelestatud. Kindalsti on asi ka selles, et julgesin inimestele välja öelda, mis mind tööd tehes häirib ja seega on ka käitumine köögis veidi teistsugune ja rahulikum. Samuti veedan oluliselt rohkem aega värskes õhus, mis mõjub ka kindlasti vägagi positiivselt. Järgmised kaks nädalat naudin aga tõenäoliselt lihtsalt laagrielu ja hoian raha kokku, sest el nädalal ostan ära viimased lennukipiletid ning võib-olla õnnestub organiseerida ka kahepäevane Kanada tripp Montreali. See oleks ülimalt vinge, aga eks paistab ning selleks on raha vaja 🙂 Poleks kolm nädalat tagasi küll veel uskunud, et ma sellest elust ja olust siin veel rõõmu tundma hakkan. Olen ka rohkem jutule saanud muu staffiga, kellega ma otseselt koos ei tööta ega kokku puutu. Peab tõdema, et on ikka vahva küll suhelda teisest rahvusest, teisest kultuuriruumist ja teisest religioonist inimestega. Ma näen küll nii palju erinevusi, kuid ei saa salata, et at the end, we’re all the same.
Kes skaipida tahab, siis sel nädalal lõpetan Eesti aja järgi iga päev u kell 23, seega, kes on ööloomad, siis ma hea meelega lobiseks teiega. Ning lisaks ootan endiselt soovitusi kohvri saatmise osas, sest esimene ettejuhtuv USA firma pakkus hinnaks 132 euri, mida on kolmandiku võrra rohkem, kui ma oleks valmis maksma.

Seniks aga musid ja kallid ning juba vähem kui kahe kuu pärast olen kodus tagasi 🙂

Blogi Reisimine avastamine matkamine mäed reisimine USA white mountains