Boston ja muud jutud
Neljas nädal hakkab vaikselt lõpule lähenema. Seega peaaegu pool laagriajast on möödas. Kuidas pool? Mõned päevad tagasi tuli väike plaanide muutus ja lahkun laagrist nädal aega varem, seega olen siin kümne asemel üheksa ja saan nädal aega reisimisaega juurde.
Kolmapäeval aga käisime Bostonis! Just seesuguste külastuste pärast ma siia USAsse tulingi. Kui siin laagris tunnen vahel, et olen nagu vangis, sest ainult töötan ja kuhugi minna ei saa, siis see üks päev nädalas loob juba päris suure vabadustunde ja saan maitsta teistsugust kultuuri. Boston on väga lahe linn, mulle väga meeldis, kindlasti loodan sinna veel jõuda. Põhiliselt jalutasime südalinnas ja lihtsalt nautisime ilusat ilma. Eks piltide pealt ole kenasti näha. Kusjuures tahtsin selle postituse juba kolmapäeval teha, kuid just piltide pärast on see edasi lükkunud. Nagu paljud teist teavad, siis on mul siin internetiga veidi kehvasti – vahel töötab, vahel mitte. Ehk siis olen juba kolm päeva üritanud pilte üles laadida, kuid tulemusteta. Lõpuks ometi see aga õnnestus, seega enjoy 🙂
Tooge oma ellu rohkem mängurõõmu ja ärge hoidke end tagasi, sest “täiskasvanud ju nii ei tee”.
Uuel nädalal peaksid mul algama ujumiskursused. Jah, kes veel ei teadnud, siis ma ei oska ujuda. Rääkisin siin laagri ujumistreeneriga ja ta ütles, et teeb mulle personaaltunnid. Ainuke asi, mida selleks on vaja, on nüüd töötada hommikuses vahetuses ja pärast kõnelusi bossiga, on see eeldus kenasti täidetud. Päris raske ülesanne on temaga jutule saada, ta on 24/7 busy. Neljapäeva hommikulgi seisin tema ukse taga, et kiirelt asjad selgeks teha, aga ta ütles, et tal pole hetkel aega rääkida, proovime uuesti pärast hommikusööki.Vahel mõtlen, et miks inimene on tööd tehes üks persoon ja väljaspool tööd hoopis keegi teine. See mõte puudutab nii minu ülemust kui ka kaastöötajaid siin laagris. Miks inimesed kasutavad maske? Ning miks meeldib inimestele võimutunne? Näiteks meeldib osadele minuga tegelikult samal positsioonil töötavatele inimestele väga kamandada ja ülesandeid jagada ning välja tuua asju, mida sa teed valesti. Kui enda eest välja ei astu, siis põhimõtteliselt on päris lihtne olla jooksupoiss, kes peab kõik kõige nõmedamad tööd ära tegema. Halb külg asja juures on see, et ma tihti ei tunne end ära olukordades, kus end kehtestama peab. Ma ei poolda kunagi karjumist või närvitsemist, kuid kui seesugune õhustik sind liiga tihti ümbritseb, siis tundub, et see hakkab lausa liiga lihtsalt külge. Tänagi sain end selgeks teha vaid läbi hääle tõstmise. Mul on tunne, et muidu lihtsalt ei saada aru. Tõenäoliselt pole see õige, kuid siit püstitan ma küsimuse. Mis siin elus üldse on õige? Võib-olla on siinkohal lihtsalt vastuseks see – mida külvad, seda lõikad. Kui minuga käitutakse ebameeldivalt, siis ma vastan samaga.
Ma ei taha aga jätta muljet nagu kõik oleks halvasti. Ei, kaugeltki mitte! Kõik on väga hästi 🙂 Eile hommikul tegin ühe väga armsa töökaaslasega YOGAFUNCi ja ta lausa jumaldas seda. Ja mina ka! Seesugused pisikesed sündmused toovad naeratuse näole. Seega on lootust, et kunagi ka Poolas suurem huvi programmi vastu tekib. Uuel nädalal saan loodetavasti ka counselloridega funcida, kui ajad klappima saame.
Mis mul siis aga pärast laagrit plaanis on ja mis plaanid mul tagasitulles on?
Pärast laagrit on mul plaanis reisida mööda Ühendriike. Esimene sihtpunkt on Indianapolis, kus külastan peretuttavaid ning sealt sõidan ka Chicagosse, et ka see imeline paik ära näha. Sinna alla läheb mul umbes 5 päeva. Edasi lendan New Yorki. New Yorkis on mul aega 3 päeva. Lähen ühe armsa sugulase juurde ja kindlasti saavad need päevad megaägedad olema! New Yorkist sõidan edasi D.C-sse. Seal on plaanis veeta vaid üks päev ja couchsurfida. Järgmine sihtpunkt on Miami! Taaskord 3 päeva ja couchsurfing. Miamist lendan New Orleansi, kust algab minu 11-päevane Southern USA roadtrip.
Day 1 New Orleans
Day 2 Houston
Day 3 San Antonio
Day 4 Carlsbad Caverns National Park
Day 5 Santa Fe
Day 6 Mesa Verde National Park
Day 7 Monument Valley
Day 8-9 Grand Canyon
Day 10-11 Las Vegas
Pigem ootan juba väga väga! Ja viimane reisimispäev on L.A, kus plaanis jällegi couchsurfida. 11.septembril lendan L.A.st tagasi New Yorki, kust läheb mul lend tagasi kodumaale -> NY-Pariis-Tallinn ja peaksin maanduma 12.septembril.
Mul on teile kõigile aga üks küsimus. Kuidas oleks kõige soodsam viis oma pagas Eestisse tagasi saata? Ma ei taha oma suure pagasiga kuu aega reisida ja võib-olla oleks soodsam see koju saata, kui seda lennujaamas kuu aega hoiustada. Kui keegi teab, siis palun mulle teada anda 🙂
Ja tagasi Eestisse tulles mul erilisi plaane pole. Jätkan oma treeneritööd, mida tohutult armastan ja igatsen. Loodetavasti aga veidi suurema koormusega kui varem. Põhiliselt elan vast ikka Tartus, kuid kuna nädalavahetused on sügisest vabad, siis leiab mind tõenäoliselt liigagi tihti ka Tallinnast. Tahan end koolitada erinevatel aladel, aga kindlasti mitte ei lähe ma ülikooli. Kindlasti näete mind palju reisimas, sest if not now then when? Esimene sihtpunkt on juba organiseeritud ning selleks on Austraalia 🙂
Nagu mu spiritual friend siin laagris ütleb, siis olen ma lost soul. Ja ma olen temaga täiesti nõus. Ma ei tea, mis tulevik toob, aga vähemasti olen ma leidnud enda jaoks asjad, mida mulle meeldib teha. Ma kavatsen lihtsalt elada olevikus ja teha asju, mis mind rõõmsaks teevad. Üks suur unistus on mul minna Lõuna-Aafrikasse ja teha vabatahtlikku tööd. Hetkel veel ei näe ma seda täitumas, kuid ma annan aega ja küll kõik läheb täpselt nii nagu minema peab. Senikaua aga kavatsen oma Tartu kodu, mille eest olen ülitänulik, muuta kodusemaks ja nautida elu Emajõe kallasten. Enne seda aga on mul veel kaks kuud aega, et muuta praegune seiklus minu enda American dream’iks. Kõike, mida teed, naudi. Seda korrutan ma endale iga päev köögis töötades. Ma ise tegin selle valiku. Ma ise tahan siin olla.
Enne kui ma Tartusse kolisin ja aktuaalne teema oli elukoha valik, siis ma totaalselt välistasin enda jaoks ühika variandi. Ma arvasin, et täiesti võimatu on elada võõra inimesega ühes pisikeses toakeses. Praegu aga, kui olen juba ligi kuu aega elanud u 10 ruuduses kämpas teisest rahvusest võõra inimesega, tunnen, et selles pole midagi nii hullu. Loomulikult puudub igasugune privaatsus, kuid see on kogemus omaette. Võib-olla mul oligi seda vaja, sest ühikakogemus jäi saamata. Seesuguses positsioonis ma lihtsalt pean olema avatud ja valmis suhtlema, kuigi pean tunnistama, et hoian päris palju enda sees. Siin tulevad appi muidugi Skype ja lähedased, kellele saan oma emotsioonidest siiralt rääkida. Mõnel päeval küll tunnen, et tahaks lihtsalt minna metsa ja veidi karjuda ning kõik endast lihtsalt välja lasta. Hmm, aga miks ma seda veel senini teinud pole? Oleks vist aeg juba küll, sest midagi, mida ma ei vaja, on natuke liiga palju minu sees.
Toortoidust rääkides, siis sellest ma loobusin. Või noh, mitte siiski täielikult. Hommikuti olen ikka toortoidu peal, lõuna ajal kah enamasti. Miks ma aga küpsetatud toidu otsustasin menüüsse tagasi võtta, on vaid seetõttu, et ma igatsesin maitseid. Muidu oli kogu maitseelamus minu jaoks, kas hapu, magus või maitsetu, sest siin ei spetsialiseeruta toortoidu valmistamisele ja ise endale süüa teha pole aega ega ka mitte kohta. Eks vabandusi on alati lihtne leida, kuid tõenäoliselt ma lihtsalt ei taha seda hetkel teha. Nädal aega sai proovitud ja selle lühikese aja jooksul ei tundnud ma mingisugust muutust. Toortoitlastest sõbrad, pean teie juurde koolitusele tulema vast, kui tahan tõsisemalt selle käsile võtta. 🙂
Aga mis seal ikka, almost 4 weeks down and 5 more to go! Panen nüüd aga mõnuga vaimu valmis, et osta ära lennukipiletid Indianapolisse ning ootan väga teie nõuandeid pagasi saatmise osas!
Kallistused 🙂
Blogi Camp Yavneh Mõtisklused Reisimine avastamine boston Camp Yavneh mõtisklused reisimine seiklus
grateful adventurer 