Vaatasime just laagri kaameramehega minu totaalset lemmikfilmi “Into the wild”. Kui ma seda esimest korda armsa sõbranna soovitusel vaatasin, olin eluga punktis, kus mind valdas täielik segadus. Ei teadnud, mida tahan või millises suunas liikuda. See film näitas mulle aga vabadust hoopis uuest küljest ja see tundus mulle imelisena! Ei raha, ei autot – ainult sina ise laias maailmas. Nüüd aga pärast raamatu läbilugemist ja filmi neljandat korda vaatamist mõtlen ma juba natuke teisit. Minu dream ei ole rännata uhkes üksinduses metsikus looduses. Mina tahan käia oma rada koos teiste inimestega ja ka selles hoomamatus looduses tahan viibida kellegagi koos. Me pole loodud üksi toimima. Jah, meie õnn ja õnnelikkus tulevad meie seest, kuid siiski peaksime elama harmoonias teistega.

Aga rääkides hoopis teisest teemast, siis on mul siin üks töökaaslane, kellele ma lihtsalt üldse ei meeldi and that’s ok, sest ega kõigile ei saagi meeldida. Siin on aga üks aga. See mõjub halvasti õhustikule, mis köögis valitseb. Ta ei kannata seda, et ma ei tööta sama kiirelt kui tema, saamata aru, et see polegi võimalik, et kõik temaga ühtses tempos jõuaksid püsida kui 500 last korraga oma nõud meile pesta toovad. Mitu päeva ütles ta mulle, et Marija, you are working really slow, we need to work fast in the kitchen. If you are not going to work faster I am gonna yell at you. Mis ma ikka algul muud teha oskasin kui lihtsalt noogutada. Mida aga aeg edasi, seda tüütumaks ja haavavamaks tema igapäevane kuri noomitus tegi, kuni ta ükskord reaalselt käratas. Siis aga tärkas minus kõigepealt viha: mismõttes ja mille alusel tema mind süüdistab ning mis õigusega tema mulle käratab, kui ma töötan reaalselt nii kiirelt ja korralikult kui mina suudan. Ma siis ikka ütlesin talle vastu ka: What’s wrong with you. Cut the attitude. I am working hard and fast. Kui 20-aastane noormees aru sai, et ma ikka ei lase niisama naljalt endale pähe istuda, siis tõmbus ta veidi tagasi. Kaks päeva pole ta minuga ühtki sõna vahetanud.
Ta on sellest tööst teinud midagi eriti tõsist. Mulle ei meeldi elu niivõrd tõsiselt võtta. Elu on seiklus, elu on avastus. Me kõik oleme siia USAsse kokku tulnud kogemuste, uute tutvuste ja reisimise eesmärgil. See töö võib olla väga fun kui õhkkond on õige. Mulle aga ei sobi see suhtumine, et kui taldriku pesemisele kulub 5 sekundi asemel 8 sekundit, siis on tegemist halva tööga. Mulle meeldib asju võtta tšillilt, milleks teha probleemi millestki, mida tegelikult olemas pole. Boss on tööga rahul, naeratab ja annab nõu, kui miskit vaja paremini teha. Mulle ei istu inimesed, kes üritavad endale luua illussiooni, et neil on mingisugune võim. Loo moraal on aga kindlasti selles, et kui ikka enda eest ei seisa, siis ei saa loota, et elu on ilus ja mõnus ja tore ja vahva ja roosiline ja šokolaadilõhnaline. Julge lihtsalt suu lahti teha, kuigi võiks seda teha tõenäoliselt viisakamas vormis, kui mina seda tegin. Kuid eks ma õpin igast olukorrast midagi ning just see oligi üks siia tulemise eesmärke.

Eile hommikul käisin oma roomie  ja poola tüdrukuga Social Security Office’is, et saada social security number. See saadetakse kahe nädala jooksul. Miks seda vaja on? Ainult sellepärast, et ametlikult palka saada. Lisaks pidin endale tegema ka pangakonto, mis õnneks ei maksnud midagi ning mille saan edukalt meili teel sulgeda septembrikuus. Ja täna! Täna oli laagris äge päev. Lastel oli karneval, lisaks toodi siia igast batuudid ja veel käisid külas mehed koolitatud koeradega, kellele visati lendavaid taldrikuid ja mida kutsakesed siis rõõmuga püüdsid. Päris khuul! Lisaks oli ilm megasoe. Istusin väljas, lugesin Oshot ja lisaks tegin ühe mõnusa YOGAFUNCi. Nii hea oli end liigutada, higistada, keha avada! Homme jälle. Jumaldan seda treeningut ja tean täpselt, miks ma just sellega end sidunud olen. Seda teen ma südamega!

Homsest alates ehk siis 1.juulist lähen täielikult toortoidu peale. Esialgu proovin kaks nädalat, vaatan, kuidas keha reageerib. Üritasin siin oldud ajaga võimalikult palju kohalikku vegan kräppi ära maitsta, et oleks lihtsam toitumist muuta. Täna said lapsed õhtusöögiks burkse ja hotdoge, muidugi olid lisaks ka erinevad salatid, kuid mis minu suu kohe suuresti tilkuma pani, oli arbuus. Ma niiiii tahtsin seda. Aga lapsed pistisid kõik nahka ja köögitiimile ei jäänudki midagi. Kujutate ette mu pettumust tol hetkel?

Lisaks käisime pärast tööpäeva täna tiimiga külas laagri direktoril Debbie’l, kes on seda tööd teinud juba 20 aastat. Istusime kõik kenasti ringis, rääkisime taaskord, kes me oleme, kust me tuleme, mis meile teha meeldib ja muud small talk’i. Üks naine Lisa on olnud iga suvi 39 aastat järjest Camp Yavneh’is. Ehk siis pisikesest tüdrukust saati. Päris ulmeline. Mina isiklikult ei kujutaks ette, et veedan oma suve iga aasta samas paigas. Kuid inimesed on erinevad. Tema ütles, et the camp is my happy place, seega whatever makes her happy is the most important thing 🙂

Igatahes on kell siin saanud juba ligi 2 öösel. Homme töötan kella 13st umbes 22ni. Kui keegi skaipida soovib, siis andku jugelt märku, ajavahe on seitse tundi ja olen Eesti aja järgi 17st saadaval.
Palavad kallistused 🙂

Blogi Camp Yavneh Reisimine enesekindlus into the wild YOGAFUNC