Naljakas, kuidas aeg liigub erinevates situatsioonides erineva kiirusega. Meenutasin veidi oma eelmist suve, mis möödus ülikiirelt. Mäletan, et mul ei olnud ühtki kohustust. Ainuke asi, mida päeva jooksul pidin tegema, oli minna Koidu tänavale ja teha ashtangat. Meenusid ka mõned sündmused nagu sünnipäevad, Lino Miele retreat, tantrafestival ja suvi Prantsusmaal. Aga rohkem nagu ei meenunudki. Lihtsalt mäletan, et aeg lausa lendas ja seda suve nagu polekski olnud.
Esimesed kaks nädalat USAs on aga möödunud suhteliselt aeglaselt. Tõenäoliselt seetõttu, et pole olnud võimalust kellegagi lähedaseks saada ja tunda end sedasi nagu tavaliselt tunnen. Eile oli aga breakthrough vaba päeva näol. Sõitsime Portlandi ookeani äärde, võtsime mõned õlled ja lasime vabaks. Mina ja viis poolakat. Neile ikka meeldib poola keeles palju rohkem rääkida kui inglise keeles, aga õnneks tuleb neile vahepeal ikka meelde, et ma poola keelt siiski veel ei valda. Point oli aga selles, et lõpuks saime jutule juba sügavamal tasandil kui et “kuidas sulle siis USAs meeldib või kuidas sa siia sattusid”. Eriti äge on see, et jagan ühe poola poisiga suhteliselt sarnast maailmavaadet. Reisida, reisida, reisida, joogatada, mediteerida ja süüa taimset toitu.

Selle nädala jooksul käisin ka kaks korda kinos ja tutvusin ka kohalikega. Ma leian, et kui ma tahan kogeda seda tõelist elu siin, siis ma lihtsalt pean ka siinsete elanikega suhtlema. Tahaks tunda seda tõelist feelingut, näha paiku, mida teavad ainult need, kes siin elavad. Õnneks on veel 8 nädalat selleks aega! Haa, mida ma veel märganud olen, on see, et ameeriklased tihti ongi nagu filmis neid kujutatakse. Esiteks ei meeldi neile helistada, texting on nende jaoks ainuõige suhtlusviis, pean silmas, et just noorte seas. They love their meat and burgers for sure! Päris raske on mõnele kohalikule teha selgeks point, miks ma vegan olen. Aga nad on kõik sõbralikud ja suhtlusaltid, mingisugust piinlikku vaikust ei pea uues seltskonnas küll kogema.

Sel nädalal töötasin ainult hommikuses vahetuses. Mulle see sobis. Tööpäev algab 6:30 ja lõppeb vahemikus 15-16. Tähendab see seda, et õhtud on vabad ja saab kuhugi sõita. Terve selle nädala töötan ma aga õhtuses vahetuses, alustan kell 13 ja lõpetan vahemikus 21-23. See ei ole lahe, sest ma ei saa kuhugile sõita, lisaks ei ole mul sel nädalal vaba päeva. Kui aga otsida positiivset külge, siis vähemasti ei saa ma kusagil raha kulutada. Ulme, kuidas see käest lihtsalt ära kaob. Seega üritangi nüüd umbes kaks nädalat laagris püsida ja raha kokku hoida. Järgmisel vabal päeval tahaksin aga sõita kindlalt Bostonisse. Kui keegi laagrist kaasa ei taha tulla, siis tõenäolist räägin läbi mõne kohalikuga ja läheks couchsurfiks.

Ilmast rääkides, siis see on tavaliselt ilus ja päikseline. Sooja on vahemikus 20-28 kraadi ja päike särab taevas. Ööd on aga suhteliselt jahedad, umbes 14-16 kraadi. See tähendab seda, et kämpas on ikkagi päris külm vahetevahel. Kohalikud räägivad aga, et mida suvi edasi, seda soojemaks lähevad ka ööd. Eks saame näha 🙂 Üks naljakas asi on veel see, et kas esmaspäeval või pühapäeval sajab ALATI vihma! Nii ka täna. Terve öö ja hommiku on korralikult märjukest alla sadanud. Aga vihm on tegelikult mõnna, mulle meeldib! Ookeanivesi on jääkülm, järve oma mõnusalt leige. Täna/homme lähen räägin ujumisinstruktoriga, äkki õnnestub tal mind koos lastega ujuma õpetada 😀

Rääkides joogast, siis senimaani olen vaid ühe 30-minutilise harjutuse teinud. Lihtsalt pole olnud tahtmist ega ka jõudu praktiseerida. Tunnen aga esimese asjana, kuidas rindkere on kinni ja puus ei liigu üldse. On viimane aeg matt kämpanurgast välja võtta, see maha rullida ja sinna peale astuda. Täna teen enne tööd, milleni on veel kolm tundi aega, ühe mõnusa flow. Samuti on plaan ära õppida YOGAFUNC#17 ja seda tegema hakata, enne seda kavatsen aga eelmise programmi meelde tuletada ja töökaaslastele seda juhendada. Kindlasti saab äge olema, pluss on see uus väljakutse, sest pean seda tegema inglise keeles. Eesmärk on aga tutvustada YOGAFUNCi ka teistele, miks mitte muuta see populaarseks ka Poolas? 😉

Anyhow mul läheb hästi! Tööga olen juba peaaegu ära harjunud, juba tahan ka joogatada, toitumine liigub üha rohkem toorema suunas, olen leidnud mõttekaaslasi, hing on seiklustele avatud ja vaim on valmis avastama.
2 down, 8 to go! Let’s see what is going to happen next!

Blogi Camp Yavneh Reisimine avastamine Camp Yavneh kino toitumine USA YOGAFUNC