Esimene nädal USAs on möödas. Miks ma siia üldse tulin? Et tulla välja mugavustsoonist ja leida iseend ning aru saada, mida ma tegelikult teha tahan. See nädal on mulle õpetanud juba päris palju. Alustan algusest.
Olen aru saanud, et üksinda on väga raske hakkama saada. Koos tegutsedes oleme võimelised palju enamaks. See mõte sai alguse minu tööst köögis, enamasti on köögis 7-10 inimest ja me teeme süüa hetkel 150le. Hea meeskonnatöö korral ei olegi see võimatult raske ülesanne. Kurb on aga vaadata seda, kuidas mõned inimesed, kes on veidi kauem seal töötanud, on üleoleva suhtumisega. Sellega ei jõua kaugele. Teineteist peab toetama, kõrgemale tõstma.
Olen aru saanud, et võltsviisakus ei tähenda mitte midagi. Näiteks kui midagi palutakse teha, siis öeldakse küll alati thank you, kuid kunagi ei vaadata silma, ei naeratata. See on lihtsalt sõnapaar, mis on ära õpitud, seda ei mõelda siiralt. Samuti näeb seda noorte laagrikasvatajate seas. Kõik on täiskasvanud inimesed, tänavad sind söögi eest sõnadega that’s so kind of you, thank you very much etc., kuid kui nad diner’ist lahkuvad, on põrandal poolikud õunad, salfakad, pasta, kurgid, porgandid, mis iganes. Suhtumine on seesugune, et vahet pole, küll köögitiim kõik ära koristab.

Juba nii vähese ajaga saan aru, kui tähtis on teiste inimeste austamine ja väärtustamine. Mitte ükski süsteem ei toimi, kui üks lüli on katki. Selgrool võivad 6 lüli olla terved, aga kui seitsmes on katki, siis.. Mitte kunagi ei tasu iseenesestvõetavalt suhtuda kassapidajasse, kes sinu igapäevase toidukorvi süsteemist läbi lööb, mitte kunagi ära vaata ülevalt alla koristajale, kes spordiklubis duširuume puhastab, mitte kunagi ära alahindakosmeetikut, kes sulle pediküüri teeb, mitte kunagi ära alahinda kedagi, kes teeb teistsugust tööd kui sina. Talle võib-olla meeldib see, katsu sellest aru saada.
Lihtsuses peitub võlu. Lihtsus õpetab hindama luksust, mis mul kodus igapäevaselt olemas on. Internet. Siin on see nii kesine, et ma ei saa isegi laadida üles korralikke pilte või normaalselt skaipida. Ühe neljaminutilise kõne sain teha ja ka juba see lühike vestlus tegi õnnelikuks. Kodus aga võtan seda nii iseenesest mõistetavalt, et on olemas korralik netiühendus – kui lehekülg ei lae sekundiga ära, tekib juba tunne, et miski on valesti.
Kodus, Tartus, on mul töö ja kolleegid, mida ja keda armastan. Mul on oma kodu, mis on ainult minu päralt. Mul on oma WC. Milline luksus! Mul on kodus soe ja ilus vaade. Mul on võimalus kasutada autot iga päev, võin sõita, kuhu iganes tahan. Ma olen oma ellu toonud piisavalt vabadust. Siin on aga teistmoodi. Ja seda ma ise tahtsingi. 10 nädalat tööd graafiku alusel. Vaid 1 päev nädalas on vaba ja võib juhtuda, et sel päeval pole kellelgi võimalik ka autot laenata ja oled ikka kinni samal territooriumil. Siin on küll ilus, teistmoodi, soe ja siin on alati midagi teha: mängi tennist, pinksi, kossu, mine ujuma, jalutama, jooksma, mängi võrku – mis iganes, aga see tunne, et sa ise ei ole oma liikumise peremees, see ongi see, mis paneb mind oma igapäevaelu veel rohkem jumaldama. Mul on niivõrd vedanud ja ma olen niivõrd tänulik.

Seda real American life’i pole ma veel näinud, aga küll ma jõuan. Homme/ülehomme peaks mul vaba päev tulema. Loodan sõita Bostonisse või Manchesteri. We’ll see. Senimaani on tore olnud. Aga kuna olen siia jõudmisest alates iga päev töötanud, siis olen tõesti väga väsinud. Tööpäevad on 7-11 tundi pikad, oleneb sellest, kui kiirelt oma töö tehtud saame. Kurb on vaid vaadata, kui palju sööki visatakse minema, kui palju prügi ühe päevaga toodetakse, kui palju saia sisse söödakse ja kui palju tehislikke aineid poolfabrikaadid sisaldavad. Ja teie, kes te igapäevaselt mitu tundi nõusid ei pese – olge õnnelikud tervete ja ilusate küünte eest 🙂

Ja mida mina siis igapäevaselt söön? Senimaani sõin hommikuks kaerahelbeid ja mõningaid puuvilju. Nüüd aga üritan menüü saada võimalikult tooreks ja gluteenivabaks. Hommikul söön kas puuvilju või köögivilju, lõunaks mõnd taimset suppi, riisi, salatit, hummust ja õhtusöögi üritan ka toorena hoida. Camp Yavneh on väidetavalt USAs üks tunnustatumaid just oma söögi poolest. Mina kahjuks ei saa aru, mis selles nii erilist on. Kõik ikka üks Ameerika crap. Samas võib-olla mujal on hullem, siin – tõepoolest – saab hea tahtmise juures ka enam-vähem tervislikult kõhu täis. Arvestatakse taimetoitlaste, veganite, laktoositalumatute, gluteenitalumatute ja üldse kõigiga. Keegi nälga ei jää. Samas kui mina peaks maksma 8000 dollarit, et oma laps 2 kuuks laagrisse saata, siis ma ootaks ka vaid parimat hoolt. Lapsed ise jõuavad siia kolmapäeval, olen juba põnevil ja tahan näha siiraid nägusid, kuulda naerukilkeid ja näha, missugused need lapsed siin riigis siis ikkagi on.

Seega 1 week down, 9 to go. Vaatame, mis see aeg mulle õpetab. Kes veel ei tea, siis pärast laagrinädalaid on mul veel 19 päeva aega reisida. Aga sellest kõigest pikemalt siis, kui see aeg päriselt käes on.
Musid ja kallid ning mõnusat jaaniaega. Purjus peaga ei sõida ja üle suure lõkke ei hüppa, eks?! 🙂

Blogi Camp Yavneh Mõtisklused Reisimine austus Camp Yavneh koostöö suvi tänulikkus