Täna tahan ma mõelda nn “milleniumilaste” üle, kes on sündinud eelmise sajandi lõpul ja praeguse algul. Jäin selle üle mõtisklema, sest sattusin vestlema ühe armsa vanaemaga nädal tagasi. Tema tundis end süüdi, et tänapäeva noortel on praeguses Eesti Vabariigis väga raske. Ta leiab, et see on tema põlvkonna tegemata töö, et minuealistel ei ole turvatunnet ning Eestis hakkama saamine on tehtud meile väga raskeks. Tema arvates on täiesti normaalne, et noored lähevad välismaale, sest tihtilugu on seal lihtsalt palju kergem teenida raha ja elada inimväärset elu. Ma ei laskunud temaga pikka vestlusesse, vaid hakkasin seda vestlust pidama hoopis iseendaga. Minu põlvkonna noored ongi teistsugused ja väärtustavad teistsuguseid asju. Ei peeta imelikuks elada 25. eluaastani vanematega ühe katuse all või neilt rahalist tuge otsida. Ma näen üha rohkem, et kõige olulisem ei olegi leida majanduslikku turvatunnet, vaid otsitakse seiklusi ja erinevaid võimalusi, kuidas kogeda huvitavaid väljakutseid. Eesmärgiks pole enam võimalikult ruttu soetada oma kodu või töötada aastaid püsival töökohal.
Meie väärtused on muutunud. Ma ei saa rääkida kõigi eest, kuid räägin just sellest, mida ma enda ümber kõige rohkem näen.
Noortel paneb silmad särama reisimine, oma kirgedega tegelemine, iseenda realiseerimine alal, mis paneb südame kiiremini põksuma. Raha on teisejärguline. Raha on maailmas alati olemas. Julge unistada ja mitte miski ei jää tegemata, kui oled julgenud unistada piisavalt suurelt.
Ära looda, vaid unista.
Mida ma aga üldse ei tunne, on seisukoht, et vanaema põlvkond on miskit tegemata jätnud. Me kõik oleme suutelised iseendaga hakkama saama, kui me vaid prooviksime kasutada täit potentsiaali. Virisemine on meil veres, mis on aga veel rohkem esile tungiv, on hirm. Hirmust ma kirjutan kindlasti ühel päeval pikemalt, kuid seda ma tean, et kui sa oled saanud üle surmahirmust, siis alles saad hakata elama elu täisväärtuslikult.
Rääkides aga välismaale minemisest, siis ka mina saan aru, miks seda tehakse. Ma leian aga, et sellel on mitu erinevat tahku, mis võivad olla täiesti erinevad. Üks neist on see puhtfinantsiline pool, mille kõige suurem fänn ma just ei ole. Teine palju sügavam pool, on aga iseenda leidmine võõra kultuuri kaudu. Minnes elama paika, kus sind ei oota ees sõbrad ja perekond, kus sa oled üksi ja kus sa pead kohanema täiesti uues õhustikus: just see paneb meid inimesena kasvama ja arenema. See paneb meid nägema maailma teisest küljest ja hindama kodumaa võlusid ja inimesi. Mitte midagi siin elus ei peaks tegema raha pärast, seega ei leia ma, et kusagile peaks kolima vaid seetõttu, et seal on kõrgem palk. Kui aga elupaiga vahetamisel on teistsugune eesmärk, siis jaaa, go for it. Siis ma olen täielikult sinu poolt!

Kui ma aga liigun mõttega edasi enda põlvkonnalt järgmise põlvkonna peale, siis ma tunnen samuti muret. Nüüd ma saan aru, miks tunneb üks vanaema end süüdi ja arvab, et tema põlvkond on midagi tegemata jätnud. Ma näen, et just praegu on võimalus meil midagi muuta ja astuda vajalikke samme. Miks peavad tänapäeva lapsed/noored õppima samade standardite järgi kui mina või minu vanemad? Miks haridussüsteem ei muutu? Miks aheldatakse lapsi samadesse piiridesse ja miks peavad kõik õppima täpselt samu asju? Miks ei võimaldata lapsel areneda just selles valdkonnas, mis teda huvitab? Miks ta õpib koolis õpetaja või hinnete pärast? Minu arvates on ühiskonnas midagi valesti. Miks räägitakse terve põhikooli aja lõpueksamitest ja nende edukast sooritamisest? Miks terve gümnaasium on suunatud riigieksamitel kõrgeima skoori saavutamisele? Miks on loodud arvamus, et ülikool on ainuõige samm?
Ma ei väida, et baasharidust pole vaja või ülikool on halb. Minu silmis lihtsalt on vaja rohkem avatust ja vabadust. Tänapäeva lapsed on teistsugused. Ja neil tuleb aidata leida oma suunda just läbi loomingulisuse. Lapsed ei saa olla kõikides valdkondades head ning that’s ok. Kuidas aga olukorda muuta? Selle üle pean mina veel pikalt mõtisklema 🙂 http://blogs-images.forbes.com/glennllopis/files/2014/06/shutterstock_111462035.jpg

Blogi Mõtisklused haridussüsteem lapsed milleniumilapsed muutus noored