Kuidas ma leidsin tee joogani?

Tihti küsitakse minult, et kuidas ma jõudsin joogani ja kui kaua ma seda praktiseerinud olen. Esimene kokkupuude Ashtanga joogaga oli mul alles oktoobris 2014, kui käisin YOGAFUNCi  (uuri lähemalt ka YOGAFUNC.com lehelt) baaskoolitusel. Kahel hommikul pidin Julia juhendamisel tegema esimest seeriat, kahjuks ei mäleta, milline viimane asend oli. Aga see polegi oluline. Oluline on hoopis see, et see ei meeldinud mulle! Ma ei jõudnud ära oodata, mil see läbi saaks. Ma ei nautinud ühtki hetke sellest. Ma ei tegelenud iseendaga. Mõtlesin samal ajal teisi mõtteid ja ei mõistnud, kuidas inimesed tulevad igal hommikul kokku väikesesse ruumi, kus on päris palav, kus pole liiga palju isiklikku ruumi ja kus su kõrval higistab veel 20 inimest. Kõik ainult hingavad, ringi ei vaata, muusikat taustaks ei ole ja aina joogatavad 1-2h. Ma ei saanud sellest aru.
Läks aga aega edasi ja hakkasin juhendama YOGAFUNCi, mida ma tõepoolest südamest naudin. Otsustasin talvel uuesti minna Ashtangat proovima. Eesmärk oli küll vaid füüsiline – saada keha rohkem lahti, saada painduvamaks ja pehmemaks. Tahtsin, et FUNCida oleks lihtsam. Aga ega mu ashtangatamine regulaarseks küll ei saanud, maksimaalselt kaks korda kuus käisin juhendatud tunnis.

Foto: Vahur Sillaots
Foto: Vahur Sillaots

Juunis 2014, kui oli YOGAFUNC#13 uue programmi esitlus , siis tegime seal ka Pranayamat. See oli mul esimene kokkupuude hingamisharjutusega. Ja nii uskumatu kui see ka pole, jõudsin ma seda esimest korda tehes kuhugi sügavamale enda sisse. Ma unustasin mõtted, ma olin tollases hetkes, ainult iseendaga. Ma mõistsin tol hetkel, et ma olen valmis alustama joogapraktikaga. Ma tahtsin seda teha iga päev, et kogeda sama võimsaid tundeid ja emotsioone. Üks lihtne Pranayama tõi minuni õnnetunde. Ja nii läkski. Suvel olin teinud oma graafiku täitsa vabaks ja minu ainsaks “kohustuseks” oli igapäevane joogapraktika. Vahel olin shalas ka üksi ja nautisin iga sekundit. Ma olin täielikus joogajoovastuses. Ma olin veendunud, et minu ellu polegi midagi muud tarvis. Olin justkui uus inimene. Ainult särasin ja naeratasin. Jooga aitas mul üles leida tänutunde, ma hakkasin hindama pisikesi asju ja kõiki inimesi enda elus. Mu väärtushinnangud muutusid täielikult. Ma muutusin sallivamaks, soojemaks, avatumaks, julgemaks, ilusamaks, õnnelikumaks.
Suve kolmas kuu viis mind Prantsusmaale. Isegi seal olles praktiseerisin kolm nädalat täiesti iseseisvalt. Vaid viimane nädal Pariisis olles jäi asi veidi unarusse. Külastasin korra Pariisi Ashtanga jooga kooli ja tegin ühe pühapäevahommikuse MySore’i, kuid see oli ka kõik.
Tagasi Eestisse tulles jätkasin aga sama tublilt kui suvel. Kaks esimest sügiskuud olin ikka väga tihe külaline Ashtanga jooga koolis. Mingi hetk aga ma 6:15 enam harjutust tegema ei jõudnud. Tulid vahele õhtused sotsiaalsed üritused ja sess. Pärast YOGAFLOW (Jocke Salokorpi loodud) koolituse läbimist aga hakkasin kodus endale sobivat seeriat tegema. See koolitus on olnud üks inspireerivamaid minu elus ning on mulle tutvustanud niivõrd ilusaid inimesi, kellest mõni on saanud mulle vägagi lähedaseks. Jooga tõepoolest toob inimesi kokku! Koolitusest saadud emotsioon tõestas mulle, et just see on miski, mida ma tahan teha. Mulle sobib see ja ma saan anda edasi just midagi, mida ma naudin kogu ihu ja hingega. Pole olnud veel ühtki YOGAFLOW tundi, mida ma poleks tahtnud juhendada.
On aga olnud hetki, mil ma tunnen, et ma ise ei taha harjutust teha. Ma austan väga Ashtanga jooga seeriat ja ma tean, et see toimib ning on väga võimas harjutus. Mina aga otsisin rohkem vabadust ja mängurõõmu, mistõttu oli flow ainuõige tee selleks puhuks. Aga kui ikka pole õpetajat, kes sind igal hommikul toetaks või kooshingavat gruppi, siis võib juhtuda nii, et ei suuda end ka iga päev sundida seda tegema. Ma leian aga, et see on okei. Alati ei peagi. Ja alati ei pea ühes kindlas harjutuses kinni olema. Mida mina selles olukorras tegin, kui kadus jõud teha igapäevast harjutust? Ma otsisin alternatiive. Käisin HotYogas, Hatha joogas, BodyBalance’is, BodyARTis. Ma nautisin neid. Aga need kõik näitasid mulle, et see, mida ma siiski kõige rohkem armastan, on minu omaenda YOGAFLOW harjutus, mis põhineb Ashtanga jooga seeriatel. Ma tunnen seda, et kui on hetki, mil harjutus muutub vastumeelseks ja ma pean end liialt sundima seda tegema, siis ongi õigem sellest korraks lahti lasta, anda endale võimalus vahepeal ka midagi muud teha ja siis jälle rõõmsalt tagasi tulla.

10412021_824036077629147_5352014373603907344_n
Jooga on mu elus seega püsivalt olnud vaid aasta. Ja see on kindlasti olnud kõige rõõmsam, õnnelikum, avastuseterohkem, segadusi ja seiklusi täis aasta. Ma saan südamest tänada oma Ashtanga jooga õpetajaid Jocket, Üllet ja Gretet, kõiki kaasjoogatajaid ja ka armsaid inimesi, kes minu tundides käivad. Jooga aitab mul olla kohal ja tegutseda südame järgi. Just tänu sellele praktikale ei karda ma, et mis küll tulevikus saab. Mul ei ole midagi, mis kindlustaks mulle majanduslikult stabiilse tuleviku, ent tean, et kui jooga on minu elus olemas, siis läheb kõik hästi. Ma lihtsalt tegelen nende tegevustega, mis mulle meeldivad ja jagan end teiste inimestega. Koos eksisteerides loome midagi ilusat ja püsivat. Jooga tuli minu ellu täiesti ootamatult ja ma olen kindel, et seesuguseid fenomene tuleb kindlasti veel. Ootan huviga, millega ma elu jooksul kõik hakkama saan. Äkki hakkan üldse korstnapühkijaks? Miks mitte, või mis? 🙂


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s