Paljud teavad, et ma pole just kõige suurem ülikooli fänn. Ma leian, et idee ülikoolist on suurepärane: kokku saavad osapooled, kellel on ühised huvid. Õppejõud kui oma ala fanatid on valmis jagama oma teadmisi ja üliõpilased võtavad need vastu, mille kaudu tekib diskussioon ja kõik on rõõmsad. Tundub ilus. Aga minu silmis see siiski nii ei ole.
Tihtilugu ei ole õppejõud motiveeritud oma tööd tegema, nad teevad seda vaid raha pärast. Nad ei koolita end, vaid istuvad oma mugavustsoonis. Nad ei anna edasi oma teadmisi, sära silmis, vaid tuimalt loevad juba aastaid loengus sama jutlust.
Ja ega üliõpilasedki innukale tööle kaasa aita. Noored tulevad liiga tihti otse keskkoolist ülikooli, teadmata, mida nad elus teha soovivad. See on ju täiesti okei, et inimene ei tea, kelleks ta tulevikus saada tahab. Ja üleüldse, kes ütles, et me terve elu vaid ühte asja tegema peame? Ma leian, et ülikool on koht, kus end tihti leitakse. Õppides valel erialal, saame ka juba läbi välistamismeetodi teada alad, mis meile ei sobi. Ülikooli süsteemis on palju probleeme. Näiteks ei sobi kõigile auditoorne loeng, mina oleks üks neist. Ma lihtsalt ei suuda kuulata ja kõike meelde jätta. Ma pean loengus vastu täpselt pool tundi, kuni hakkan endale leidma asendustegevusi: loen midagi põnevat, scrollin sotsiaalmeediat või olgem ausad, lihtsalt magan. Lõpuks juhtub see, et õpin ikkagi kõik iseseisvalt kodus ja tihti liiga lühikese perioodi vältel, mistõttu teadmised just liiga kauaks ka ei talletu.
Miks ma aga kooli pooleli ei jätnud, kui see mulle kohe üldse ei sobinud? Siin on mul välja tuua mitu põhjust ja ka mitu vabandust:

1.Minu osakonna õppejõud on tõepoolest omal alal tegijad. Neile meeldib nende töö ja annavad seda innukalt edasi.

2. Ma tahtsin oma lapsepõlve pikendada

3. Ma tahtsin endale tõestada, et suudan selle ära teha

4. Mind on pandud uskuma, et see paber muudab elus midagi

5. Mul oli hirm pooleli jätta

Seega here we go, hirm. Miks hirm? Mis minuga oleks juhtunud, kui ma oleksin ära tulnud? Tõenäoliselt mitte midagi, aga mul oli hirm ebaõnnestumise ees.

https://instagram.com/p/25xanPAV95/?taken-by=preililoo

Ülikool on olnud tore kogemus ja eelkõige just seetõttu, et sain näha, kuidas selles süsteemis asjad toimivad. Ülikool on aga minu ellu toonud otseselt ja kaudselt väga palju inimesi. Alustame faktist, et just seetõttu kolisin ma Tartusse ning 7 kuud hiljem alustasin tööd ka Tartu MyFitnessis. Olen südamest tänulik võimaluse eest seal treeninguid juhendada. ( Pikem postitus minu teekonnast treenerina tuleb kunagi hiljem 🙂 ) Sealne seltskond näitab mulle igapäevaselt, et mu ümber on imelised inimesed. Kool on toonud mu ellu ka väga lähedased kursaõed ning parima sõbranna. Tartu aga iseenesest lähendanud mind inimestega, keda varem küll teadsin, kuid ei suhelnud. Tartu on mind inimesena nii palju muutnud, et vahel ei tunne enam iseennastki ära.

Mis ma aga ülikooli kohta öelda tahan on see, et nii vähe, kui see asutus mulle ka sümpatiseerib, ei saa ma kindlasti öelda, et see oleks halb ja seal pole mõtet käia. Meil igaühel on ju omad soovid, eesmärgid ja tahtmised ning mõnele see sobib ja mõnele mitte. Ma leian aga, et kõik ei peaks sinna astuma kohe pärast keskkooli, eriti veel, kui erialas täiesti kindlad ei olda. Ma usun, et peaks aega võtma iseendale, et otsida ja aru saada, kes sa oled ja mis sa teha tahad. Ülikooli jõuab iga hetk tulla. Mina õppisin selle kolme aasta jooksul, et mittemotiveeritud üliõpilased mõjuvad pärssivalt nii kaasõppijatele kui ka õppejõududele. Tõepoolest võib valel erialal õppimine aidata iseend leida, kuid ma ei usu, et see oleks parim viis. Sellega võtad ära kelleltki teiselt võimaluse õppida ning samas teed raskeks ka õppejõudude olukorra.

Ma lõpetasin baka ära, sest ma tahtsin selle asjaga lihtsalt ühelepoole saada. Ma ei taha lähitulevikus enam kindlasti ülikooli minna. Ma tahan tegeleda iseendaga, käia erinevatel koolitustel ja seeläbi leida oma tõelist kutsumust, pidades silmas fakti, et neid kutsumusi võib ju tegelikult olla mitu. Kui ma kusagil end liiga mugavalt tundma hakkan, siis kindlasti pean endale meelde tuletama, et on aeg end jälle mõnel uuel alal proovile panna. Elu on lõputu seiklus ja see seiklus on niivõrd põnev. Ülikool ei kindlusta mulle mingit tööpõldu ja ega ma seda tegelikult otsi kah. Ma ei ole prantuse keele jumaldaja või Prantsusmaa armastaja. Ma sain maitsta midagi, mis oli minu keelele pisut liiga mõru. Pole hullu. Otsin ja seiklen edasi ja olen tänulik iga kogemuse eest 🙂

Blogi Mõtisklused ülikool